Justin Petrone: kõik mu sõbrad on pärimusmuusikud

Justin Petrone Foto: Elmo Riig

KESKTALVINE veebruar. See aeg on ühest küljest keeruline ja teisest küljest on selles midagi lohutavat. Päevad kulgevad enam-vähem samamoodi nagu varem, aga hommikuti on õige pisut valgem ning õhtuti loojub päike veidi hiljem. Varem said aru, et oled sisse maganud, kui aknast paistis tuppa valgust, nüüd võid kauem magada, ilma et sellest aru saad. Mu naaber ongi juba õues ja kühveldab lund – ta teeb seda alati nii pea, kui on, mida kühveldada. Minagi kühveldaks, kuid tema on ikka juba kogu töö ära teinud.

Unes nägin, et läksin ühte kohalikku kohvikusse ning kahe saiakese ja espresso eest küsiti mult 36 eurot. Mäletan, et vaatasin, kuidas teenindaja lõi mu ostud aparaati sisse ning püüdis mõistatada, miks see kõik ometi nii kallis on. Ilmselt peegeldub selles unenäos inflatsiooni põhjustatud ärevus. Kuid ma olen mõnevõrra pettunud, et unenäos ei juhtunud midagi põnevamat, eriti arvestades seda, et hiljuti oli täiskuu.