Vaba mõte ⟩ Kuhu kunded jäid?

Triin Loide Foto: Elmo Riig

Kui ma väike olin, siis ma varastasin üsna palju. Tugev algus, eks ole? Kohe köidab pilku. Vahi kratiplikat! Tegelikult olen ma aga vaat et haiglaselt aus inimene ega ole isegi õunaraksus käinud. Küll tekkisid mu heasse kasvatusse ja ilmselt osaliselt kaasasündinud moraalitunnetusse hallid laigud pärast seda, kui koju sai arvuti hangitud ja seejärel internetti ühendatud.

Ega ma muidugi kohe saanud kamaluga asju alla laadima hakata, sest kes mäletab dial-up-ühendusi, see mäletab. Isegi kõige algelisemate, 90-ndate keskpaigas loodud mängude allalaadimine võttis tunde ning iga võrgus viibitud tund maksis korralikku raha. Seejärel aga muutus võrk avaramaks, sissehelistamine asendus seina seest tuleva püsiühendusega, pere peal rakendatud agressiivsed manipulatsioonitaktikad tõid kirjutuslauale üha edevamaid pille ning kuigi ma nii palju asju, kui võimalik oli, ostsin, siis ega see ostmine väga hõlbus olnud. Viljandis arvutimänge eriti ei müüdud, muudesse linnadesse sattusin ma harva ning internetis ostlemiseks polnud mul krediitkaarti. Näpata oli mugavam.