See, kas riik jagab huviharidusele toetust õiglaselt või mitte, on tegelikult üsna teisejärguline küsimus. Riigil on eeldus, et maakonnakeskused saavad oma töö korraldamisega paremini hakkama kui väikese rahvaarvu, aga märksa suurema territooriumiga vallad, ja selles ta ei eksi. Viljandi linna näitel saab öelda, et huviringe on väga palju ning nende elushoidmisele, töö ja ürituste korraldamisele kulub väga palju raha, ning ka see on tõsi. Üle kogu riigi laialijagatav 10 miljonit eurot on võrreldes sellega, mida omavalitsused ise panustavad, nii napp summa, et selle pärast kakelda pole kuigi mõttekas, see mäng ei vääri küünlaid.