Hedvig Hanson: unistades prügita kalmistust, kus austatakse nii elavaid kui surnuid

Hedvig Hanson, muusik Foto: Erakogu

HINGEDEPÄEVA ning jõululaupäeva õhtu on kahtlemata üks kenamaid aegu kalmistul käimiseks. Sajad ja lausa tuhanded süüdatud küünlad ühendavad mõttes elavaid ja lahkunuid ning selles meenutuses hingedest on igaviku puudutust, nii nagu on ka vilkuvates küünlasilmades sellel pimedal ajal.

Metsakalmistu lähedal elades aga tean, et sel hetkelisel ilul on paraku oma hind. Keskkonnast hooliva inimesena paneb mu südame valutama vaatepilt, mis avaneb pärast seda hardust. Kalmistud ja selle ümbrus on täis plastist küünlatopse, mida lennutab tuul ja tassivad laiali linnud. Siinne metski on neid topse täis. Koristan, muidugi. Aga lisaks inetusele, mida saab mõnevõrra koristamisega leevendada, kaasneb plastist küünlatopsidega meeletu keskonnareostus.

NIMELT nokivad linnud topsipõhja katki, et sealt kätte saada küünlavaha, mida seal veel leidub. Olen näinud vareseid, kel topsid noka vahel, aga usun ka, et ega väiksem linnuke sellest rasvaampsust ära ütleks. Et parafiin on naftasaadus, julgen arvata, et see on nokalistele pigem kahjulik suutäis.

Nõnda ma siis ühel päeval jälle jalutasin koeraga kalmistu läheduses ja koristasin. Järjekordne pilt laiali küünlatopsidest kurvastas nõnda, et otsustasin seda muret jagada oma Facebooki lehel. Lootuses, et miskit ehk saaks muuta, teadlikkust parandada, keskkonnast hoolivaid inimesi teemasse kaasata.

Kaasarääkijaid oli mu üllatuseks palju.