Kehitame õlgu ja kütame edasi

Ruttan kodu poole nagu rott – ikka mööda majaääri ning närviliselt ringi piiludes. Ees ootab lomp, selline rammus. Kiikan selja taha. Auto tuleb. Silmitsen lompi, astun sammukese tahapoole ning litsun ennast vastu majaseina. Otsus oli õige, sest auto kihutab lombist läbi, nagu ootaks teda sihtpunktis kümme miljonit eurot. Sopane lumesulamisvesi lendab laias kaares igas suunas, aga mina hõõrun heameelest käsi: mitte seekord. Kiikan uuesti selja taha. Jõuan! Kihutan lombist mööda ja seejärel pooljoostes kodu poole ning pääsen napilt hoovi, enne kui järgmine võidusõitja just sissepääsu ees olevast veesiilust läbi tuhiseb.

Jah, tõsi, mõnigi autojuht võtab jala pedaalilt ning edasijõudnumad sõidavad isegi rööpast väljas. Aga see, kuidas juht käitub, pole ju leedlampidega kapotile kirjutatud. Parem karta kui kahetseda. Nii et järele jäävad hiilimine ja sööstmine. Paraku on kahetsusväärne mõnikord näha, kuidas sopavee saavad kaela eakad, kes sööste teha ei jaksa, või kuidas see lahmab otse lapsevankri peale.