ILMSELT ei ole praegu enam kellelegi uudis, et Põhja-Sakala vald on raskes seisus. Olen varem kirjutanud, milline on valla olukord ja millised oleksid minu arvates võimalikud väljapääsuteed. Seekord kirjutan aga vastutusest. Arvatakse, et probleemide lahendamisel süüdlaste otsimine ei aita. Selles on kübeke tõtt. Aga tulevikus samasuguste probleemide vältimiseks tuleb aru saada, miks nendeni üldse jõuti.
Priit Toobal: juhtida – see tähendab ka vastutada (2)
Põhja-Sakala vald on sellises olukorras, nagu ta praegu on, peamiselt kahel põhjusel.
Poliitiliselt kõige magusam oleks muidugi kogu süü praeguse vallavanema Karel Tölbi ja volikogu esimehe Aino Viinapuu kaela ajada. Aga see poleks õiglane. Nemad ei ole saanud oma ettepanekuid ellu viia, sest neil pole olnud koalitsioonikaaslaste toetust. Nende mõtted on seni vaid memode tasemel, otsuseid neist saanud ei ole. Karel Tölp on lihtsalt tanki pandud ja püüab oma eksistentsi vallavanema ametikohal õigustada. Viinapuu kasutas eelmise aasta sügisel võimalust taas võimupositsioon haarata. Tema küünilisust ja võimuiha teadsin varasemast ning seetõttu ei ole selline tegutsemine üllatuseks.
Esimene viga tehti minu hinnangul haldusreformi elluviimisel 2017. aastal, kui Põhja-Sakala valla ühinemislepingut koostati. Lepingusse kirjutati kõikide soovunelmad, sest muidu ei oleks volikogu liikmetelt ühinemisele toetushäält saadud. Järgmine viga tehti 2019. aastal, mil liiga uljasse ühinemislepingusse kirjapandut võimuvahetuse käigus laenude toel teostama hakati.