Aastatel 1978—2001 Võhma kooli juhtinud Tiiu Nõmm tüüris õppeasutust vankumatult nagu raudne leedi, kauaaegne Suurbritannia peaminiser Margaret Thatcher. Avalikust elust taandunud direktorit armastatakse, austatakse ja imetletakse tänaseni: äsja pälvis ta Võhma aasta aukodaniku tiitli.
«Mind millegipärast kardeti. Üks lapsevanem haaras mulle vastu tulles suitsu eest ja peitis selja taha. Seejärel võttis kohmetult teise käe taskust ja teretas aupaklikult. Mul oli seda märgates kohutavalt piinlik,» meenutab Tiiu Nõmm väikse muigega.
Veel pajatab endine koolijuht, kuidas ta seisis pikki aastaid hommikuti koolimaja uksel ning iga õpilane, kes sisse astus, pidi jalad puhtaks pühkima, ukse kinni tõmbama, mütsi peast võtma ja direktorile tere ütlema. Majas valitses kord!
«Kui kerkis juurdeehitis, pandi sellele mingil ajal niisugused uksed, mida ei tohtinud tõmmata, aga olin lapsed valesti välja õpetanud. Nii läksid need kiiresti katki ja direktoril oli ränki üleelamisi,» jätkab Tiiu Nõmm muheldes.
Koolijuhiks sai ta üsna ootamatult. «1974. aasta augustis tulime Kaukaasia-matkalt. Öö veetsime Puka jaamas unetult. Hommikul jõudsin koju Mustlasse ja leidsin ukse vahelt kirja, milles kästi kohe helistada haridusosakonna juhatajale Eduard Trullile,» meenutab ta.
«Helistasin ja sain käsu esimese bussiga linna sõita. Trulli autoga läksime Tääksi kooli, kus õpetajad ootasid. Trull rääkis neile oma jutud ära ja viimaks teatas mulle osutades, et tõi uue direktori. See tuli suure üllatusena, aga sinna ma jäin,» meenutab naine.
«Tääksi oli hea kool, sealse suurepärase õppejuhataja Kalju Randaru käe all oli kord nagu Viiburi sõjakoolis. Tema õpetas ka minu välja,» räägib Tiiu Nõmm. Kõik ei sujunud tema jutu järgi siiski tõrgeteta, sest noor naine kippus oma õigust nõudma ning tihti lepiti asjades kokku terve öö kestvate arutluste vältel.
Paplite saaga
Kohalikes tekitas vastumeelsust see, et uus juht võttis maha õuel kasvanud sirelivõsa ja ilmutas soovi langetada koolimaja juurest papleid. Esialgu pidigi naine mõttest loobuma, aga majaesine sai täidetud, rinnatis ja lillepeenrad loodud, kabinetid sisustatud ning ehitatud saun. Hiljem langetati need paplid ikkagi, aga siis oli Tiiu Nõmm juba koolist lahkunud.
1978. aastal värvati Tiiu Nõmm koolijuhiks Võhmasse. «Taas seisin silmitsi paplitega. Inimesed olid harjunud, et vanad oksad neile pähe kukkusid ja hirmsasti valget villa ajasid. Leidsin endale linnavalitsusest liitlasi, kes puud maha võtsid. Hiljem ei ole neid keegi taga nutnud: uued ja väärtuslikumad istutati ju asemele,» meenutab koolijuht.
Võhma ümbrus on lage ja sile, aga laste rõõmuks õnnestus Tiiu Nõmmel tekitada kooli juurde mäeke. Ta tuli mõttele, et selle loomiseks passib ehitamisele minevate viiekorruseliste majade vundamendi muld. Kui ta oma plaanist kohaliku täitevkomitee esimehele rääkis, järgnes pikk sõimuvalang.
«Mulle selgitati, et koolijuht ei tohi pinnavorme muuta. Kästi muld rappa viia,» jutustab naine. Aga mägi kerkis staadioni veerele ikkagi, sest ehitajad ei viitsinud vedada mulda kaugele rappa, mis oli pealegi vajumisohtlik. Siledale maale tekkinud mägi sai laste hulgas populaarseks lustimiskohaks.
Staadioni ehitusest kõneleb Nõmm, et selle kavandasid nad kahekesi lihakombinaadi parteijuhi Juhan Agabušiga. Muuseas just lihakombinaadist saigi Võhma kooli hiilguse kergitaja. Et see asutus kasvas, suurenes ka linna elanike arv jõudsalt.
Kui algul oli õpilasi 200 ringis, siis kümmekond aastat hiljem juba üle 400. Seetõttu valitses krooniline ruumikitsikus ja õppetöö käis kahes, tükati suisa kolmes vahetuses. «Väikses majas liikudes tuli vahel masendus peale,» lausub Tiiu Nõmm.
Värbas tippõpetajaid
Vitaalset naist raskused ei heidutanud ning ta asus kavandama juurdeehitust ja taotlema raha. Selleks et õppeasutus kerkiks unistustele vastavalt, mitme tasapinna ja talveaiaga, nägi direktor vett ja vilet. Abi tuli ka lihakombinaadist.
«Projekteerijagi võttis riske. Et ta vastutulelikum oleks, käisin enne tema juurde Tallinna minekut kombinaadist läbi ja mulle pandi üht-teist auto pakiruumi,» meenutab koolijuht.
Viiekorruselisi maju kerkis Võhma suure asutuse nõudel toona linnakesse nagu seeni pärast vihma. Nendesse õnnestus Tiiu Nõmmel oma töötajatele kortereid kaubelda ning neid andis kasutada argumentidena, mille abil sai mujalt vabariigist eliitõpetajaid üle meelitada.
Nii jõudis Valgamaalt Võhmasse vene keele õpetaja Jaak Aab. Tiiu Nõmme jutu järgi oli Aab talle poja eest. Nutikast ja kiire õppimisvõimega noorest mehest loodeti uut koolijuhti. 1991. aasta kevadel korraldatigi Tiiu Nõmme pidulik direktorikohalt ärasaatmine, sügisel pidi ameti üle võtma Jaak Aab.
Enne 1. septembrit otsustas tulevane tipp-poliitik siiski direktoritoolist loobuda: ta oli vahepeal saanud soodsa pakkumise minna Soome loomakasvatustaludesse puhkuseandjaks. Nii jäi Tiiu Nõmm veel kümneks aastaks kohaliku haridustempli etteotsa.
Uuenduslik tsükliõpe
«Just see oli kõige magusam aeg. Kool oli üles ehitatud ja kõik liikus ülesmäge. Õpetajakohad olid täidetud ja õppejuhatajaks sai rahvusvaheliste kogemustega Aime Nipper. Olime Eestis esimesed, kes alustasid 1993. aastal tsükliõpet. Gümnaasiumiõpilased said ise koostada endale õppekava ja tunniplaani. Võhma lapsed osalesid edukalt kõikvõimalikel võistlustel, olime riigis väga kuulus kool,» meenutab Tiiu Nõmm. «Siis pidasid paljud teised suureks auks käia meie gümnaasiumi vaatamas. Imestati, kuidas on võimalik väikses kohas nii hästi ja edukalt uusi asju juurutada.»
Nõmm lisab, et Võhma õpilastest sai hiljem arste, näitlejaid, ajakirjanikke ja paljude teiste elualade tipptegijaid.
Paraku ei jätkunud edulugu lõputult. Tasapisi hakkas lihakombinaadi pankrot mõjutama ka kooli ning õpilaste arv kahanes kiirelt. «Kui edasiminekut ei ole, algab tagasiminek,» filosofeerib endine direktor.
Koolijuhi ameti pani ta maha 2001. aastal, aga jäi tööle matemaatikaõpetajana. Samuti juhtis ta vahepeal Võhma linnavolikogu. Lõplikult jäi naine pensionile 2010. aasta kevadel.
Igavust ta siiski ei tunne: oma osa nõuab lastelaste, koduloomade ja aiandusega tegelemine, lugemiseks kipub isegi nüüd aega nappima. «Tunnen vajadust füüsilise töö järele. Tänavu olen kurbki, et lund on nii vähe, mullu nautisin selle kühveldamist,» kirjeldab Nõmm.
Füüsiline tegevus on Suure-Jaanis kasvanud ja seal keskkooli lõpetanud Tiiu Nõmmele maast madalast meeltmööda olnud. Lapsena suusatas ta agaralt ja käis Navesti mäel poistega võidu suusahüppeid tegemas. Sinna sõideti poistekambaga Suure-Jaanist otse üle Lõhavere linnamäe. «Kui Tääksis olid võistlused, pandi mind slaalomit sõitma. Direktorina tegin sinna kiirlaskumisraja, mis pakkus parajat närvikõdi ka meestele,» meenutab ta.
Kirglik matkasõber
Tiiu Nõmme elu suur kirg on olnud matkamine. Ta oli osavõtja ning matkajuhina 35 aastat tegev süsta-, jalgsi-, suusa-, auto- ja mägimatkadel ning suutis reisipisikuga nakatada ka hulga õpilasi. Kõige edukam oli Tiiu Nõmm suusamatkamises, meistersportlase aunimetusest jäi puudu üks retk, siis lagunes Nõukogude Liit.
Impeerium on tal risti-põiki läbi matkatud. Tiiu Nõmm ütleb, et koges rohkelt närvikõditavaid ja meeletuid seiklusi ning talletas mällu võrratuid looduselamusi. Näiteks seikles ta mitu korda Murmanski lähistel, samuti said talle tuttavaks Kamtšatka poolsaar, Kuriili ja Sahhalini saared, Baikali kant ning Karpaadid, Kaukasus ja Uraal.
Endine koolijuht nimetab matkamist põgenemiseks, sest amet oli ränk. Tööpäevad olid 10—12-tunnised, ent tunnet, et kõik on valmis, ei saabunud kunagi. «Kategooriamatkad on ekstreemsed, füüsiliselt kurnavad. Nendel unustasin kõik argimured: ei olnud võimalik mõelda millelegi muule kui sellele, et eluga välja tulla,» kirjeldab Tiiu Nõmm.
Ta ütleb, et oli naastes iga kord energiast tulvil ja puhastunud. «Ilmselt tänu matkadele õnnestuski mul säilitada närvi. Magasin tollal ja magan ka nüüd nagu laps. Kui voodisse heidan, siis kohe uinun,» kõneleb endine direktor.
Tõsi, vahel muutub ta siiski kurjaks. Näiteks neil puhkudel, kui tuleb juttu õpetajate madalast palgast.