Kui möödunud nädala neljapäeval Viljandi raamatukogu saali servast servani täitnud inimeste seas oligi mõni esialgu pettunud, et tuntud naljamees Mart Juur polnud siia sõitnud, leppisid nad sellega varsti, sest kohale tulnud kirjanikud pakkusid meelelahutust ja vaimutoitu täie eest.
Viljandlastega olid kohtuma sõitnud Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemiate nominendid — üks ja väärikas osa auhinnale pretendeerijatest. Kui tulnuksid kõik, oleks esinejaid saanud ilmselgelt liiga palju, sest nagu rääkis Vikerraadio «Kultuurikajas» põhižürii esimees Rebekka Lotman, oli mullu rikas kirjandusaasta ja seetõttu kuulutati kõigis žanrides välja maksimaalselt lubatud kuus auhinnakandidaati.
Seltskond oli kirju. Vanameistreid esindas kunstnik ja kirjanik Toomas Vint, kes pidas enne oma loomingu esitamist kiidukõne novelližanrile. Noor luuletaja Kaur Riismaa luges oma tekste nii meisterlikult ja haaravalt, et tekkis kahtlus, kas ei õpi ta lavakunstikoolis. Tuli välja, et õpibki, kuigi dramaturgiat, aga on olnud ka Tartu üliõpilasteatri liige.
Kohal viibis teinegi luuletaja, Kalju Kruusa. Ta esitas värsse oma kogust, aga jäi etlemisoskuse poolest kolleegile alla.
«Eesti Ekspressi» särav kolumnist Andrei Hvostov eelmine kord Viljandis esinedes erilist muljet ei jätnud. Vahepeal on ilmunud tema «Sillamäe passioon», üks eesti viimase aja sisukamaid ja haaravamaid raamatuid, ning nõnda oli Hvostovi seekordsel ülesastumisel teine, avaram mõõde.
Kui kirjanik on juba nimetatud Kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks, ei ole tema loomingu tasemes küll vist kahtlust, aga Kivisildnik on ikka rohkem silma paistnud muude esinemiste kui loominguga. Nii oli ka seekord. Tema nagu ka auhinda lootvast lasteluule kogust näiteid esitanud Wimbergi etlemisoskusele ei saa midagi ette heita.
Kui Ülo Mattheus on juba tuntud autor, siis Kai Aareleid mitte eriti. Minu kõrval istuv raamatukogu teenindusjuht Maire Killar ütles, et «Vene veri» on hea raamat: «Meie naised olid lugenud ja kiitsid!»
«Miks selline pealkiri?» päris kohtumist juhtinud Wimberg autorilt. «Sellepärast, et see on tänapäeva eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale ja on kirja pandud Peterburis, kuhu elu jutustaja saatuse tahtel viis,» vastas Aareleid ning luges raamatust katkendi.
Edasi sellest, millest kirjanikud rääkisid.
Wimberg lastele kirjutamisest
«Mind šokeerib, et olen viimase kolme aasta jooksul avaldanud kaksteist raamatut. Teisalt mõtlen, et kui jooksed kaksteist korda palja tagumikuga üle Raekoja platsi, on suur tõenäosus, et politsei sind märkab ja kinni viib, ning kui sa oled kolme aasta jooksul avaldanud kaksteist raamatut, on üsna suur tõenäosus, et Kultuurkapitali asjapulgad satuvad peale ja märkavad.
Olen kirjutanud enamasti täiskasvanutele, aga rõhutan, et lastekirjandus on äärmiselt nõudlik. Täiskasvanud publikule võib jama ajada, nemad teavad, et peab viisakalt käituma, ja kuulavad su ära. Lastega ei ole võimalik nii teha: kui lapsel on igav, siis ta haigutab ja läheb minema.
Andrei Hvostov ringreisist
«Oleme juba kolmandat päeva sellesama seltskonnaga teel. Kirjanike tuuri kõige hinnatavam asi on see, et tuuriliste bussis satub ikka olema mõni vanema põlve kirjanik, kes mäletab möödunud aegu ja asju, mis juhtusid juba enne seda, kui mina sündisin.
Rääksime Toomas Vindiga Uno Lahest ja Gustav Naanist, arutlesime, miks Lahel ja Naanil lubati nõukogude ajal opositsionääre mängida. Mingil ajal mõtlesin, et «Sillamäe passioonis» on mul ka üks tekstijupp, mis tegeleb samasuguse küsimusega. Miks mõnele inimesele oli lubatud mõni asi, mis teisele ei olnud? Kas käsi oli struktuurides sees?
Nüüd, kui kuulsin Toomase tekstist seda vahvat lugu, kuidas kunstnik võib maalil kujutatud noorel naisel paari tõmbega teksapüksid jalast ära võtta, meenus, et teksapükstest on juttu ka minu raamatus. Loengi teksade peatükist asjassepuutuvat teksti.»
Kivisildnik kirjastamisest ja luuletamisest
«Kirjastaja on väga hea olla, kirjastajast sõltub kõik. Kuhu on kirjanikul üldse oma käsikirjaga minna? Ikka mingi kirjastaja juurde, sest meil ei ole ju kirjaniku ja kirjastaja vahel agente, mänedžere ega muid vahenduslülisid. Sellepärast saab kirjastaja otseselt kirjanikke solvata, neid alandada, neile koha kätte näidata.
Minu kirjastajaks hakkamine tuli puhtast õelusest, et näidata: mina ei ole see, keda kogu aeg nägupidi mutta lükatakse, mina olen see päris inimene ja need teised on…
Tahtsin välja elada pimedat viha ja raevu, mida olen pidanud kannatama halvasti toimetatud, halvasti illustreeritud maha müümata raamatute pärast. Selles halvas on olnud süüdi keegi teine. Nüüd ei ole. Nüüd olen mina see kõige tähtsam ja kui läheb halvasti — noh, seniajani ei ole küll läinud — siis tean, kellele etteheiteid teha.
Meil on väike riik, kus kõik tuleb endal ära teha. Hakkasin kirjutama sellepärast, et ei olnud midagi lugeda. Mul sünnivad kõik asjad väga raskelt, ei ole niimoodi, et barett ja valge sall ning muudkui tuleb. Midagi ei tule, on üks jäme kangutamine, punnitamine. Neid neljateist luuletust kirjutasin neli aastat. Kes oskab korrutada ja jagada, arvutab välja, kui palju aega ühe luuletuse peale kulub.»
Ülo Mattheus oma raamatust
«Sellel raamatul on kaks pealkirja: «Vabanemine kuulmise läbi» ja «Mälestusi surmast». Algne pealkiri oli «Mälestusi surmast». Mõte oli kirjutada kõikidest surmadest, mida mäletan: alates sellest, kuidas ma väikese lapsena nägin varblast suremas, ja lõpetades lähedaste inimestega, kes on elust läinud.
Selle teksti inspireerija on «Tiibeti surmaraamat», mis jõudis minu kätte 1988. aastal. Oli inimesi, kes tõlkisid raamatuid, trükkisid need kirjutusmasinal ümber ja siis levitasid. Ma ei tea, kes see hea inimene oli, kes «Tiibeti surmaraamatu» tõlke tegi.
Sellest ajast peale olen tegelnud Tiibeti teemaga. Umbes kümme aastat tagasi olin Indias Dharamsalas, kus elab dalai-laama, ja üritasin tiibeti keelt õppida. Keegi tiibeti nunn oli õpetaja, aga ta oli nii hea inimene, et kui rühma tuli uus liige, hakkas iga kord otsast peale. Tagajärg oli see, et tähed sain selgeks, aga keelt mitte. Enne tuli koju sõita.
Tiibetlased usuvad, et kui inimene sureb, siis tema teadvus läheb vaheolu seisundisse, on kuskil olemas. Ta võib ümber sündida kohe, aga see tsükkel võib kesta ka kauem, kuni nelikümmend üheksa päeva. «Tiibeti surmaraamat» on õpetuslik tekst, mida laama lahkunule ette loeb, et too leiaks õige ümbersünni. «Vabanemine kuulmise läbi» sisaldab palju mälestusi, mis vajavad lahtirääkimist, lahtimõtestamist. Oma mälestuste kuulamise kaudu olen just nagu natuke vabamaks saanud.»
Toomas Vint novellidest
«Kui vaene kirjanik näeb kirjandusüritusel nii palju publikut, nagu siin on, siis võib ta seista ja rääkida kas või tundide kaupa.
Mul on hea meel, et sel aastal pani žürii tähele novellikogu. Novell on romaani kõrval varjus nagu vaene sugulane. Novellivorm õitses Eestis 1980. aastatel.
Tegelikult peaks novelli olema kerge lugeda: saad kõik kontsentreeritud vormis kätte, elad teise inimese maailmas, mõistad tema hingeliigutusi. Paraku seda ei taheta. Mida paksem romaan, seda uhkem. Mõni on arvanud, et see on seebiseriaalide kahjustav mõju.
Novell on kuninglik proosažanr. Autor peab vähestel lehekülgedel leidma tooni, milles oma lugu jutustada, andma ainult tähtsat informatsiooni. Novelli puhul ongi kõige tähtsam, nagu muusikud ütlevad, saund — see, kuidas sa pöördud lugeja poole ja jutustad oma lugu.
Minu «Kunstniku elu» pani Apollo elulooraamatute riiulisse. Elulooraamatut ostetakse, aga novellikogu ei viitsi keegi osta. Aitäh Apollole!»
NOMINENDID
Viljandis käinud kirjanikud kandideerivad Kultuurkapitali auhinnale. Laureaadid selguvad emakeelepäeval, 14. märtsil.
• Kai Aareleid, «Vene veri» (proosa)
• Toomas Vint, «Kunstniku elu» (proosa)
• Kalju Kruusa, «Tühhja» (luule)
• Kaur Riismaa, «Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd» (luule)
• (:)kivisildnik, «Liivlased ja saurused» (luule)
• Ülo Mattheus, «Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast» (esseistika)
• Andrei Hvostov, «Sillamäe passioon» (vabaauhind)
• Wimberg, «Rokenroll. Luuletused tarkadele lastele» (lastekirjandus)
Allikas: «Sirp», 10. II 2012