Streigi ajal said gümnasistid õpetajate töö ajutiselt endale

, Jakobsoni gümnaasiumi õpilane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal, kui õpetajad kaks päeva streikisid, sai Jakobsoni gümnaasiumi õpilane Helle-Riin Sõmer maitsta, kuidas pedagoogitöö tundub. Tema valvsa silma all harjutas lugemist ja joonistamist teise klassi õpilane Sandra Allik.
Sel nädalal, kui õpetajad kaks päeva streikisid, sai Jakobsoni gümnaasiumi õpilane Helle-Riin Sõmer maitsta, kuidas pedagoogitöö tundub. Tema valvsa silma all harjutas lugemist ja joonistamist teise klassi õpilane Sandra Allik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kaks nädalat enne streiki saime koolis paberi, millele pidime kirja panema, kas oleme nendel kahel päeval koolis ja tahame süüa, jääme koju või oleme abis. Mina olin üks vähestest, kes märkis end abiks.

Nädal enne streiki kutsus direktor abivalmis gümnasistid koosolekule, et arutada, mida võiks õpilastega teha. Kui saime teada, et lapsi on vähe, tundus lugu natuke lihtsam. Põhikool jäeti õppejuhataja hoolde ja meie, gümnasistid, saime algklassilapsed.

Meile pakuti, et võiksime nendega lugeda ja loetust midagi joonistada. Põhimõte oli näha, kas ja kuidas lapsed loetust aru saavad.

Päev enne streiki tegime veel ühe koosoleku, et teada saada, kui palju on tulijaid. Leppisime kokku, kes mida tegema hakkab. Tüdrukud pidid lastega tegelema hakkama ja poisid pandi esiukse juurde tulijaid registreerima, et pärast oleks ülevaade, kui paljud koolis käisid.

Lugesime ja mängisime

Kui me esimesel streigipäeval kooli jõudsime, andis õppejuhataja meile kümme lasteraamatut ja klassivõtme. Gümnasiste oli seitse ja algklassiõpilasi esialgu neli. Lasime igal lapsel raamatu valida ja nad asusid lugema.

Aeg-ajalt tuli mõni laps juurde, nii et iga gümnasist sai endale õpilase. Minu õpilane oli teise klassi tüdruk Sandra Allik. Ta oli arglik ja kartis mind natuke, aga sellegipoolest luges mulle ladusalt katkendi.

Vaatasin klassis ringi, ükski laps ei tundunud igavlevat. Kui kell vahetundi helises, jooksid kõik lapsed klassist välja mängima. Vahetund kestis kümme minutit, aga see aeg tundus palju lühem.

«Ma tahaks, et see koolipäev kestaks terve elu!» Nii ütles üks esimese klassi tüdruk teises tunnis joonistamise ajal. Minu õpilasele Sandrale meeldis kangesti joonistada ja ta tegi lausa kaks pilti. Ka meie joonistasime koos väikestega, see meeldis neile. Klassis oli palju naeru kuulda ja kõigil oli väga lõbus.

Põnev kogemus

Kell 10 läksime sööma. Sööklas oli tore kuulata, kuidas mudilased omavahel rääkisid, mida keegi oli lugenud ja joonistanud. Pärast sööki koolipäev lõppes. Väike Sandra saatis mind käest kinni hoides koju.

Teisel päeval teadsid juba kõik, kuhu minema peab. Minu üllatuseks oli gümnasiste peale minu kohal vaid üks ja algklassiõpilasi kaheksa. Minu laps Sandra võttis endale ühe muinasjutukogumiku ja hakkas sealt mulle ette lugema. Seejärel joonistas ta Punamütsikese. Klassis oli vaikus, võrreldes eelmise päevaga oli rahulikum.

Vahetunni ajal tuli meil mõte Aliast mängida: mõtleks ise sõnad ja jagaks klassi kaheks võistkonnaks. Lapsed olid väga põnevil, nad mõtlesid võistkondadele nimed ja mäng võis alata. Kõik tahtsid tahvli ette tulla ning sõna seletada või vastata. Vastasmeeskond suutis vaevalt suu pidada, et mitte ette öelda. Mäng lõppes väga tasavägiselt, kõigest poolepunktise vahega. Võitjad said auhinnaks kommi.

Seejärel mängisime sõnamängu, kuid poisid tahtsid matemaatikaülesandeid lahendada. Kõige rohkem jäi oma teadmistega silma neljanda klassi poiss Franko Dosugov.

Tänan kõiki väikseid, kes kohale tulid ja meile uue kogemuse andsid. Tore oli näha, et ka vabal päeval on koolitulijaid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles