Abjas sirgunud jooksja, keda tuleb treeningutel pidurdada

Eesti sisemeistrivõistlustel kahel jooksudistantsil medalini jõudnud Rauno Künnapuu loodab kolme sekka jõuda ka välishooajal Eesti tiitlite jagamisel. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti sisemeistrivõistlustel 200 ja 400 meetri jooksus pronksmedali teeninud 21-aastast Rauno Künnapuud iseloomustavad erakordne visadus ja töövõime. Uue sihiku on jooksumees seadnud välishooaja meistrivõistlustele.

Väikese poisina jalgpallitreeninguid alustanud Rauno Künnapuu jõudis kergejõustiku juurde noorukieas: 14-aastaselt hakkas ta Abja koolis harjutama Mikola Misjuki käe all. Esimesele kergejõustikutreeningule minemist meenutab Künnapuu muiates. «Panin kodus naelkingad jalga ja kõndisin klõbinal mööda asfalti kooli juurde,» muigas ta.

Abja kandi rahvas on läbi aegade hiilanud heite- ja viskealade sportlastega. Rauno Künnapuugi proovis alustuseks kätt odaviskes, ent kui oli esimestel Eesti noorte meistrivõistlustel põrunud, otsustas ala vahetada.

Avastas jooksu mitmevõistlusest

Jooksu leidis Künnapuu endale meelepärase olevat pärast B-vanuseklassis tehtud kümnevõistlust, milles ta oli läbinud staadioniringi 56 sekundiga. «Mõistsin toona, et jooksmine on minu ala ja kõige paremini sobib mulle just 400 meetrit,» lausus ta.

Noormehe juhendaja Mikola Misjuki sõnul polnud valikut teha kuigi keeruline, sest füsioloogilised eeldused olid poisil head ning tulemused hakkasid üsna varsti paranema.

Abjas kergejõustiklasi treeniva Misjuki sõnul on Rauno Künnapuu nõnda töökas sportlane, et teda tuli treeningutel pigem tagasi hoida. «Nii pühendunud ja tahtekindlaid noori on raske leida. Rauno on sada protsenti spordimees,» kiitis ta õpilast.

«Teda oli kerge juhendada, sest sportlasena oli minugi põhiala 400 meetrit. Oleme sarnased kehaliselt ning mõtleme samuti suuresti ühtemoodi,» arutles Misjuk.
Jooksumees näeb treeneris pigem sõpra kui karmi juhendajat. «Treeningutel sai kõvasti nalja. Ta on superhea treener, kuid ennekõike sõber.»

Võimalikult sageli käis Rauno Künnapuu treenimas ka Viljandis, kus kuulas veel kogenuma treeneri Tiit Aru õpetussõnu.

Pärast Abja gümnaasiumi lõpetamist Tartus Eesti maaülikoolis loodusvarade kasutamist ja kaitset õppima asunud Rauno Künnapuu on õpingutes sama sihikindel kui spordis ning lubab pärast bakalaureusekraadi omandamist valitud erialal kindlasti magistrikraadi poole püüelda.

Tartus treenib kuus korda nädalas

Ülikoolilinnas püüab jooksumees käia vähemalt kuus korda nädalas harjutamas kogenud treeneri Tiina Toropi õpetuste järgi.

Temale jagub abjalasel ainult tunnustussõnu. «Eru­deeritud õpetaja käe all olen teinud arengus juba suure sammu ja loodetavasti astun neid edaspidigi,» lausus Rauno Künnapuu.

Just Tiina Toropi juhendamisel harjutades jõudis seniajani Viljandimaa kergejõustikuseltsi Sakala esindav sportlane esimeste medaliteni täiskasvanute tiitlivõistlustel. Häid tulemusi ja kõrgeid kohti on tal ette näidata varasemastki perioodist: pronks Eesti täiskasvanute meistrivõistluste 4 x 100 meetri teatejooksus ja Eesti juunioride meistrivõistluste 400 meetri tõkkejooksus, kaks hõbedat ja pronks Rukkilillemängudel ning 50 sekundi piiri alistamine 400 meetri distantsil. Viimati nimetatud saavutus pole 11 aasta jooksul olnud Viljandimaal jõukohane kellelegi teisele.

Kergejõustiklasetee algul Eesti meistrivõistluste medalist unistanud Rauno Künnapuu on nüüd sihile jõudnud. Järgmiseks verstapostiks on noormees seadnud suvistelt kodustelt tiitlivõistlustelt medali võitmise.

«Suvel tahaksin 400 meetrit joosta 48 sekundiga ning parandada 200 meetris isiklikku tulemust 21 sekundile,» kõneles Künnapuu tulevikuplaanidest. «Suurtest tiitlivõistlustest pole selliste aegadega mõtet unistada, aga Eesti meistrivõistlustelt loodan suvelgi medalit,» lausus ta pärast sisekergejõustiku meistrivõistlusi «Sakalale» antud usutluses. «Selle eesmärgi täitmiseks tuleb mul treeningutel veel kõvasti tööd teha ja vaeva näha,» arutles ta.

Oma suureks eeskujuks peab ta 400 meetri olümpiavõitjat ja maailmameistrit Jeremy Warineri USA-st. «Minu silmis on see mees legend,» kinnitas noormees.

Rauno Künnapuu avaldas kahetsust, et jõuab viimasel ajal kodukanti üha harvem. «Varem käisime ema ja isaga sageli koos ujumas, suusatamas või uisutamas. Kahju, et selleks praegu aega napib,» ütles ta.

Sai spordipisiku sündides kaasa

Põhjus, miks Rauno Künnapuu spordipisiku külge sai, peitub suuresti tema vanemates ning on Abja kandi rahvale selgitamatagi teada. Õigupoolest on Rauno Künnapuu sündinud sporti armastama. Sihikindla spordimehe ema Kersti Künnapuu on aastaid töötanud kehalise kasvatuse õpetajana ning sport on südamelähedane ka tema isale Villu Künnapuule.

Ema jutu järgi oli poiss juba õige õrnas eas Uusnas vanaema juures lemmikmänguks pidanud toigaste pildumist, matkides odaviskajaid. «Sageli kasutas ta meie väikesi mustasõstrapõõsaid tõketena, mis tuli ületada,» meenutas Kersti Künnapuu.

Villu Künnapuu oli omal ajal keskendunud ujumisele ning hoidnud parematel aegadel sel alal kõrgeid positsioone riigi edetabelis.

Rauno Künnapuu tunnistab, et emal ja isal on olnud tema spordihuvi tekkes suur roll.
End hajameelsevõitu unistaja tüübiks nimetav spordimees ei salga, et kipub asju kaotama. «Pahatihti olen kogu varustuse võistluspaika jätnud. Naelkingad ja dressipluusid kaovad, justkui oleksid neil jalad all — mul pole õrna aimugi, kuhu.»