FILMIARVUSTUS ⟩ Narrid narri ühe korra, narrib narr sind üheksa korda

Karl Robert Saaremäe teeb vabakutselise loomeisiku Saalomon Vesipruulina "Kuulsuse narride" kõige parema ja usutavama rolli. Foto: Robert Lang

Viljandi on viimastel aastatel osutunud tänuväärselt inspireerivaks paigaks, kuhu saab raamatukaante vahel seiklema tuua nii surnust ülesärganud Vene kirjaniku kui ookeani taga karastuse saanud heade kommetega stiilse eradetektiivi. Filmilinale oli Viljandi samas jõudnud küll korduvalt, kuid ikka mõne teise linna rollis. Markantseim näide oli rahvusvaheliste staaridega õudusfilm "Kaksik", kus Viljandi Männimäe linnaosast sai New York.

Eesti värskeimas kinofilmis "Kuulsuse narrid" on Viljandi lõpuks ometi kenasti Viljandi, kuigi Viljandi aguli osas astub üles hoopistükkis Köie tänav pealinna trendikast Kalamaja elurajoonist. Viljandis on võttepaikadeks olnud jupike Munga tänava algust ja ribake järverannast ning olgu igaks juhuks ette ära öeldud, et ülemäära palju neile ekraaniaega eraldatud pole. Kui aga küsida, miks Eduard Bornhöhe kuulsad tegelased algupärase Tallinna asemel hoopis Viljandis seiklevad, on ilmselt kõige ausam vastus "Miks mitte?".

Filmi tegijad toonitavad, et tegemist ei ole Ago-Endrik Kerge kuulsa telelavastuse uusversiooniga, ja nii ongi tark kinno minna ilma eelarvamusteta. See ei ole tõesti telelavastuse uusversioon, kuigi filmi tarbeks on üle mängitud teleekraanilt meelde jäänud kolm olulist stseeni. Tõsi, tegu ei ole ka Bornhöhe algvariandiga. Dramaturgilise pinevuse ja žanrilise mitmekesisuse huvides on sisse toodud kaks täiesti uut tegelast, keda ei olnud ei raamatukeses ega telelavastuses. Tragi ja armas üksikemast pesunaine Agnes Maiken Piusi võluvas kehastuses vastutab filmi romantilise liini eest, Ott Sepa paheliselt kikkis vuntsidega liiakasuvõtja Värdi kanda on jämekoomiline pool.