Lootus hunte kohata piirdus jälgede ja väljaheidete leidmisega

On laupäeva hommik. Vaatan telefonist ilmateadet: miinus viisteist, tajutav temperatuur miinus kakskümmend kaks kraadi. Prr … need on külmakraadid, millega ma ei mõtlekski kauemaks kui kümneks minutiks õue minna, aga olen hobifotograafi Eigo Revaga kokku leppinud, et läheme metsa hundijälgi taga ajama.

Hea küll, kui hundijäljed, siis hundijäljed ... Ja pealegi, me lähme ju autoga, lohutan end. Ma ei ole pirtsakas – lihtsalt rohkem suveinimene. Kilode viisi talveriideid hakkab ühel hetkel tülikaks muutuma.

"Soojalt riidesse," meenutan Reva reedeõhtust soovitust. Olen kindel, et tal endal on seljas metsavärvides imesoojad riided. Minul aga pole pakse püksegi. Iga kord pärast krõbedat talveilma luban endale need soetada. Külmakartliku inimesena võiksid need muidugi talve tulekul esimese asjana kapis olemas olla ja sealt välja tulla.