Vaba mõte ⟩ Kõige kurvem kuu

Triin Loide Foto: Elmo Riig

Jaanuari peetakse üldiselt kõige masendavamaks kuuks ja ilmselt õigustatult. Jõulud on läbi, aastavahetus tükkis oma pidustusega on läbi ja pühademeeleolu on taas andnud teed argipäevale. Viid oma kuivanud kuuse välja, ohkad, vaatad neid igale poole pudenenud okkaid ja asud veel kord ohates koristama. Seejuures astud vähemalt ühe okka endale läbi soki jalga ning adud, et uus aasta on täpselt samasugune nagu vana, aga võid rõõmu tunda teadmisest, et aastake su piiratud elueast on jälle möödas ja sul ei õnnestunud täita ainsatki eelmisel aastal antud lubadust. Kui juhtub olema veel esmaspäeva hommik, ajab eriti sügavalt ohkama.

Viimastel aastatel on see kukkumine olnud iseäranis karm: selleks peab ikka päris suur optimist olema, et ringi vaadates kuskilt midagi ilusat leida. Jah, muidugi, ega kaunis päikeseloojang, parima sõbraga poole ööni jutuvestmine, hea raamat või tükk kirsikooki ole kuidagi vähem head, aga ... saate aru küll. Paned ukse kinni, ent siis hakkab murepilv akna taha kogunema. Tõmbad kardinad ette, kuid see pilv imbub pragudest ikka sisse.

Mina olen seda kukkumist aastaid pehmendanud sellega, et olen ennast pühademeeleolust välja lülitanud ning võimaluse korral tööd teinud või siis mõõdutundetult maganud. Mingil määral on sellest abi olnud, sest tunne on rahulik, ehkki veidi roidunud. Ent päris mitu sõpra on teinud süngeid avaldusi. «Kõrini on,» ütlevad nad. «Ma ei taha enam. Ma tahaks ära minna, aga ma ei tea kuhu.» Kuidagi lohutada ka ei saa, see on see millenniumi­laste häda ja viletsus.

Jah, midagi selles põlvkondade teoorias ja neile nimetuste andmises peab vett, sest 30–40-aastasi kirjeldatakse üle kogu maailma väga sarnaselt. Depressiivsed, musta ja pilkliku huumoriga, ei taha, sunnikud, üldse lapsi teha (enamasti sellepärast, et raha ei jätku, pistaks vahele) ning sonivad midagi tumedast tulevikust. Ei tõuse käsi kirjutama «Läheb paremaks». Nii jääbki üle teine naerma ajada ning koos ilkuda selle üle, et no vähemalt ei pea pensionäripõlves muretsema, kuhu puhkusele sõita – teada on, et tee viib vaestemajast supikööki ja tagasi.

Meist põlvkond nooremad on samuti omamoodi ja eks meil ole neist sama raske aru saada kui vanematel meist. Meid on tugevasti mõjutanud 90-ndatesse jäänud lapsepõlv, interneti kiire areng, teatud lootus, et asjad lähevad nüüd ülesmäge, ning selle järel selgus, et tulvaveed ja mudalihked on raja mäeküljelt minema pühkinud ning me kukkusime käkaskaela alla. Rääkimata vanematest millenniumilastest, kes sündisid 80-ndate alguses. Neile oli see kukkumine praegusesse maailma ilmselt eriti karm. Samas on 20-aastaste nihilistlikul absurdihuumoril oma võlu ning tuleb imetleda seda, kuidas mäe jalamil sündinud ei vaatagi enam tipu poole, vaid joonistavad rahulikult veipi popsutades oksaraokesega mudale sürreaalseid meeme. Mis sa ikka ulud ja hambaid kiristad, eks ole. Kohane! Improviseeri! Saa üle!

Jah, kohaneda on keeruline, muutub siis aasta, aastakümme või kogu maailm. Peaasi, et hoiame meeles: jaanuarikuine kurvameelsus võib mõjutada meie sõpru, lähedasi, kliente, ülemusi, alluvaid ja naabreid. Püüame siis anda oma panuse, et neil veel halvem ei oleks.