Vaba mõte ⟩ Kõige kurvem kuu

Triin Loide Foto: Elmo Riig

Jaanuari peetakse üldiselt kõige masendavamaks kuuks ja ilmselt õigustatult. Jõulud on läbi, aastavahetus tükkis oma pidustusega on läbi ja pühademeeleolu on taas andnud teed argipäevale. Viid oma kuivanud kuuse välja, ohkad, vaatad neid igale poole pudenenud okkaid ja asud veel kord ohates koristama. Seejuures astud vähemalt ühe okka endale läbi soki jalga ning adud, et uus aasta on täpselt samasugune nagu vana, aga võid rõõmu tunda teadmisest, et aastake su piiratud elueast on jälle möödas ja sul ei õnnestunud täita ainsatki eelmisel aastal antud lubadust. Kui juhtub olema veel esmaspäeva hommik, ajab eriti sügavalt ohkama.

Viimastel aastatel on see kukkumine olnud iseäranis karm: selleks peab ikka päris suur optimist olema, et ringi vaadates kuskilt midagi ilusat leida. Jah, muidugi, ega kaunis päikeseloojang, parima sõbraga poole ööni jutuvestmine, hea raamat või tükk kirsikooki ole kuidagi vähem head, aga ... saate aru küll. Paned ukse kinni, ent siis hakkab murepilv akna taha kogunema. Tõmbad kardinad ette, kuid see pilv imbub pragudest ikka sisse.

Mina olen seda kukkumist aastaid pehmendanud sellega, et olen ennast pühademeeleolust välja lülitanud ning võimaluse korral tööd teinud või siis mõõdutundetult maganud. Mingil määral on sellest abi olnud, sest tunne on rahulik, ehkki veidi roidunud. Ent päris mitu sõpra on teinud süngeid avaldusi. «Kõrini on,» ütlevad nad. «Ma ei taha enam. Ma tahaks ära minna, aga ma ei tea kuhu.» Kuidagi lohutada ka ei saa, see on see millenniumi­laste häda ja viletsus.