Ando Tulvik: Ukrainal on pikk tee selleni, et oma kodus jälle rahulikult elada

Ando Tulvik, (EKRE) Foto: Erakogu

MEIE kultuuriruumis on kõigil inimestel enam-vähem ühesugune arusaamine sellest, mis on kodu. See on koht, mille kas endale või oma perekonnale oleme rajanud. Koht, kus koos oma lähedastega elame. Kodus kehtivad ikka seal elava pere tavad ja kombed ning kõrvalistele isikutele on sissepääs piiratud. Uks on lukus ja teretulnud on vaid kutsutud külalised.

Kui külalisi saab liiga palju ning nad võivad kõik suvaliselt tulla ja minna, muutub kodu läbikäiguhooviks, kus ei tunne end hästi pererahvas ega ka külalised. Uute pereliikmete koju elama võtmine käib pereliikmete nõusolekul ja tingimustel. Kui pererahva külalislahkust kuritarvitama hakatakse ja teda füüsiliselt või vaimselt terroriseerima kukutakse, siis kodu hävib.

Põhimõtteliselt võib samamoodi vaadata riike. Meile lähemad Euroopa ja Skandinaavia riigid on rajatud rahvuslikku põhimõtet järgides nagu ka Eesti. Eestimaa on eestlaste kodu. Elame oma ajaloolisel asualal, mis kunagi mainiti ära manifestis kõigile Eestimaa rahvastele. Eesti Vabariik on loodud, et tagada eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade ning seda kinnitab ka Eesti põhiseadus.

Eestlastel ei lasu teiste rahvaste sõjalise alistamise ega hävitamise ajaloolist taaka. Küll on aga ajaloo jooksul relva ähvardusel korduvalt tulnud võõrastele "ruumi teha". Esmalt ristirüütlite sissetungi järel, kui meile sai osaks pikk orjaaeg, teise maailmasõja järel tungisid aga vabastamise sildi all siia võõrrahvaste hordid Venemaalt. Relva ja punase terrori, muu hulgas küüditamise kaasabil Eesti Vabariik okupeeriti ning meil tuli taas võõrastele isandatele "ruumi teha".