Marko Tiitus: mis teeb jõulud jõuludeks?

Marko Tiitus
, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost
Copy
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkonna praost ja Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viljandi praostkonna praost ja Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus. Foto: Elmo Riig

Jaani koguduse õpetaja ja EELK Viljandimaa praostkonna praosti Marko Tiituse jõuluõhtu jutlus 24. detsembril keskendus usule, lootusele, armastusele ning sellele, kuidas pääseda hirmu, meeleheite ja ükskõiksuse käest.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,

aga suurim neist on armastus.

Korintlastele 13:13

MIS TEEB jõulud jõuludeks – meist igaühe jaoks eraldi ja meie kõigi jaoks peredena, kogudusena, kogukonnana, rahvana ja inimkonnana?

Võime sellele küsimusele vastata püüdes kõnelda jõulutundest ja selle koostisosadest, nagu lumevalgus, küünlasära, piparkoogihõng, jõulukommetest, nagu sülditegu, kirikuskäik, jõuluvana ootamine, või jõululugudest, nagu jutustused vanaema lapsepõlvest, jõuluööl loomadele leiva viimisest, või seesama jõuluevangeelium – jutustus Jeesuse sündimisest, mida ka täna oleme siin kirikus kuulnud jõululauludega vaheldumisi.

Aga niihästi jõulutunne, jõulukombed kui jõululood omavad meie jaoks ehedat ja kestvat väge üksnes siis, kui nad juhivad meid jõulude tähenduse juurde: Jumal on saanud inimlapseks, et meie saaksime Jumala lasteks. Ta on võtnud jagada meie elu, et me võiksime uuel viisil ja uue pilguga vaadelda ja näha seda elu, mis igaühele meist on kingitud.

Mõelgem täna õhtul jõulude tähendusele läbi kolme märksõna või kristliku põhivooruse, milleks on usk, lootus ja armastus. Sest just läbi nende sõnade ja nende sõnade aluseks olevate põhihoiakute saame kõige paremini iseloomustada arusaama või käsitlust inimelust, millele jõululaps Jeesus Kristus aluse pani ja millele rajaneb kogu kristlik kultuur ja tsivilisatsioon, mille pärijad ja kandjad, aga ka loojad ja mõtestajad meiegi oleme.

ÜKS VÕIMALUS mingite nähtuste või omaduste taipamiseks on mõelda nende vastanditele. Üks mu eelkäijaid, kunagine Viljandi Jaani koguduse õpetaja Jaanus Noormägi on ühes oma jõulueelses jutluses osundanud hirmule kui usu vastandile, meeleheitele kui lootuse vastandile ja ükskõiksusele kui armastuse vastandile. Ja küllap on tema osunduses sügavat taipu ja äratundmist. Sest tõepoolest, kui Jeesus on Päästja, kes Taaveti linnas on sündinud, ja me tahame teada, mille või kelle käest Tema meid päästab, siis me võime öelda Martin Lutheri kombel, et Ta päästab meid patu, kuradi ja surma meelevalla alt, aga võime öelda ka pisut kaasaegsemas keeles, et jõululaps päästab meid hirmu, meeleheite ja ükskõiksuse käest.

Usk on vahekord või suhe Jumalaga, usaldav hoiak Tema suhtes, kes on meie elu ja olemise läte, põhjus ja eesmärk. Inimene, kes usaldab elu andjat, usaldab viimselt ka elu ennast. Inimene, kes näeb maailma Jumala loominguna, mitte vaid juhuslike protsesside või asjaolude kokkusattumusena, ei pea seda ükskõikseks või vaenulikuks keskkonnaks, vaid usub ja usaldab, et see maailm on kõigele vaatamata tema suhtes heatahtlik ja toetav. Usaldus vabastab hirmust.

Seevastu inimene, kes on kaotanud usu Jumalasse või kellel pole seda kunagi olnudki, tahab hakata ise kõike kontrollima, suunama, juhtima ja planeerima. Kas pole meie ajastule nii iseloomulik tendents kõike kavandada, eesmärgistada ja mõõdikutega varustada just märgiks usalduse defitsiidist? Kas ei õpeta viimaste aastate sündmused, milleks keegi meist valmis ei olnud ja mida keegi ette ei näinud, et olulisem kramplikust püüdest kõike kontrollida on uskuda ja usaldada, et universumi Looja on meie suhtes armuline, heatahtlik, leplik ja hoolitsev, ning et viimselt kõik see, mis meiega juhtub, võib aidata meid Temale lähemale, see tähendab vormida ja kujundada meid sellisteks inimesteks, kes aina enam elavad, hingavad ja armastavad Jumalas.

Lootus on suhe maailmaga, nii looduse kui ühiskonnaga, nagu ütleb Jaanus Noormägi. Jumal ei vihka maailma ega ole selle suhtes ükskõikne, vaid Ta armastab maailma tema poolikusele, katkisusele, mõrasusele vaatamata. Armastab nii palju, et Ta tuli ise sellesse maailma, sündis siin inimesena, elas, hingas, liikus, kõneles, palvetas, kannatas ja suri. Ning tõusis üles surnuist, et anda maailmale mõte ja tähendus üle aja ja ruumi piiride.

KUNA Jumal, maailma Looja, maailma armastab ning juhib lunastuse ja pühitsuse suunas, siis on maailmal ja kõigel sellesse kuuluval mõte, väärtus ja lootus. Jumala Kuningriik on avaldunud selles maailmas kord Jeesuse Kristuse elus ja kuulutuses, avaldub praegu Tema Vaimu, Tema järgijate, Tema Kiriku kaudu ja saab kord aegade lõpul avalduma lõplikult, kui Jumal ise on kõik kõiges. Viimselt asetub kõik oma kohale, kirgastub ja selgineb suures pildis või tervikus, omandab kooskõla oma algse loomuse ja eesmärgiga. Ehk lihtsamalt ja inimlikumalt öeldes: ükskord me võidame niikuinii! Kord võidab õiglus ülekohtu, armastus vihkamise ja elu surma.

See tähendab ka, et kristlikus võtmes mõistetud lootus ulatub üle silmaga nähtava, maise, aegruumi maailma piiride. See on lootus, mis on suurem kui meie maine elu. See lootus rajaneb jõululapsel Jeesusel Kristusel, kes mitte ainult ei sündinud ega surnud – see on kogemus, mis kõiki inimesi üksteisega seob – vaid ka tõusis üles surnuist, ületas aegruumi piirid. Seda ei ole kellegagi juhtunud enne ega pärast, kuid usk Jeesuse ülestõusmisesse on andnud ja annab lugematutele inimestele ja põlvkondadele lootuse, et Jumal annab meilegi surmas uue elu ja uue olemise Tema kuningriigis. Niisiis ei ole surm meile lõpuks, vaid üleminekuks uude maailma.

Ja viimaks armastus, see suurim neist kolmest. Kui usk on suhe Jumalaga ja lootus maailmaga, siis armastus on suhe teise inimesega. Armastus on ka see, mis paneb meid aktiivselt osalema selles reaalsuses, millest usk ja lootus meile aimu annavad. Armastus, mille vastand on ükskõiksus, ei lase meil lihtsalt passiivselt oodata, et asjad siin maailmas lahenevad, ükskord me võidame niikuinii ja kord saabub Jumala kuningriik, vaid armastus suunab ja sunnib meid võtma vastutust, tegema iga päev midagi päris konkreetset selleks, et see Jumala kuningriik saaks kasvõi väikestes asjades ja kasvõi mõne inimese jaoks meie kaudu nähtavamaks, kogetavamaks, usutavamaks, loodetavamaks ja reaalsemaks.

Me võiksime öelda ka, et usk, lootus ja armastus, need on omamoodi jõulukingid – jõululapse kingid meile. Aga nad ei ole kingid, mis loovad meeleolu ja tänulikkust vaid sellesse ühte õhtusse, vaid kingid, mis realiseeruvad ja toimivad kogu meie elus, nii nagu ka elu ise – Jumalast antu, vanemate poolt edasiantu – on kingitus.

Kristlik elu, ehk siis elu kristlikus vaatevinklis nähtu, mõistetu ja praktiseerituna ei ole lihtsalt vegeteerimine, enesel hinge sees hoidmine, oma vajaduste rahuldamine, ka mitte olelusvõitlus või enesesäilitamistung, vaid see on elu lunastatuna või vabastatuna arguse, meeleheite ja ükskõiksuse kammitsaist, elu usus, lootuses ja armastuses. Sellise elu sündimise võimalikkust ja tegelikkust meis kõigis, sinus ja minus, pühitseme me jõulupühadel koos Jeesuse Kristuse sündimisega.

KUS TEMA sünnib, elab ja valitseb, seal on usk, lootus ja armastus – usk ja lootus käivad Tema juuresoluga kaasas, aga armastus, neist kolmest suurim, ei ole lõppeks üks and või kingitus Tema käest, vaid Tema ise ongi armastus.

Tagasi üles