Putini juhtimisel tsarismi võiduni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles, et Vladimir Putin valitakse tagasi Venemaa presidendiks, ei kahelnud maailmas arvatavasti keegi. Isegi teist vooru peeti üpris ebatõenäoliseks, kuigi mõni spetsialist lootis siiski ka sellele võimalusele.
Et Putini järgmiseks presidendiks saamine oli otsustatud juba enne 4. märtsi valimisi, jäi nii Vene kui välisriikide politoloogidel ja ekspertidel, aga ka naljameestel piisavalt aega oma seisukohti kujundada ning huumorikilde välja mõelda.
Internet oli pärast presidendivalimiste ametlikku lõppu tulvil igasuguseid, ka ebakorrektseid arvamusavaldusi ja anekdoodimaigulisi nalju. Iroonilisemad loomadega poseeriva Putini fotode allkirjad kõlasid nõnda: «Ta teab, kuidas emmata koera!» või «Ta mõistab teie hobuse tundeid!»
Tsaariks ja diktaatoriks ning Venemaa hauakaevajaks tituleeritud Putini presidendiks valimise puhul kerkis tähtsamate seas küsimus, kuidas hakkab Venemaa maikuust alates suhtuma maailma riikidesse ja piirkondadesse.
Pikalt on arutletud, missuguseks kujunevad Venemaa suhted Kesk-Aasia, Ladina-Ameerika, Kagu-Aasia, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja muude regioonidega, kuid need ennustused ja oletused ei pruugi täituda.
Kuigi Putin avaldas enne valimisi oma põhiseisukohad ja lubadused ühiskondliku arengu kohta, ei saa neid võtta eriti tõsiselt. Kõrgeimale ametipostile jõudes teeb Putin neis tõenäoliselt üsna pea üsna palju korrektiive.
Üks küsimus Venemaal asetleidvate muudatuste korral on alati see, mis saab Eesti (loe: väikeriikide) ja Venemaa suhetest. Kas neil on lootust paraneda, hakkavad need hoopis halvenema või säilib senine olukord? On selge, et Venemaa ei hakka kunagi võtma Eestit võrdväärse riigina, isegi kui Eesti peaks tegema olulisi järeleandmisi või kuulutama vene keele teiseks riigikeeleks.
Suurriigi soov
Sellistest asjadest Venemaale ei piisa: meie naabruses asuv suurriik võib küll sõnades väljendada rahulolu mõne arengu üle, kuid südames on tal endiselt soov saavutada pisiriigi üle kontroll kuni kolooniaks muutmiseni välja. Niisugune poliitika ei kehti loomulikult ainult Eesti suhtes: endiste Nõukogude Liidu vabariikide oma mõju alla koondamine on Moskvale auküsimus ja sellest ta arvatavasti taganeda ei kavatse.
Venemaa pole hetkekski loobunud maailmavallutusplaanidest. Võrreldes Lenini või Stalini ajastuga arendab ta neid mõnevõrra rafineeritumalt ja soliidsemalt, kuid robustsust on selleski valdkonnas. Üheks prioriteediks on viimasel ajal kujunenud Arktika piirkond.
Venemaa on suur riik ning Vene sõdurid peavad seetõttu oskama ja suutma kaitsta oma kodumaad igal laiuskraadil ja kõigis kliimatingimustes, rõhutas mõni aeg tagasi riigiduuma liige Dmitri Sablin. Selle lausega kommenteeris rahvasaadik kavatsust moodustada 2015. aastaks Venemaal esimene arktiline motolaskurbrigaad, mis oleks võimeline pidama lahinguid ka väga külmas kliimas.
Et Arktikas on ohtralt loodusvarasid ja need moodustavad Venemaa rahvusliku rikkuse, peab ta olema riikliku sõjadoktriini alusel valmis seda piirkonda jõuga kaitsma.
Venelased võiksid arktilised sõjaväeosad luua ka varem, kuid sel juhul poleks võimalik neid varustada kõige moodsama eritehnikaga, mille mõnda komponenti pole veel tootmagi hakatud. Praeguste andmete järgi saab arktiliste brigaadide tähtsaimaks transpordivahendiks mitmesihiline soomustransportöör-ujuvveduk MT-LBV.
Neid üksusi luues kavatsevad venelased arvestada Soome, Norra ja Rootsi kogemusi. Sõjavägi on teadupärast olnud venelastele alati tähtsamaid valdkondi ja sinna investeerides rahapuudust ei tunnistata.
Venemaa muutub
Teisalt ei tohi unustada, et Venemaa on viimaste aastate jooksul tugevasti muutunud. Aastad 2008, kui Putin lahkus presidendiametist, ja 2012, kui ta tõuseb taas presidendiks, pole võrreldavad. Putini eelmistel ametiaegadel (2000—2008) polnud opositsiooni õieti ollagi ja Kremlis istujate vastu korraldatavatest meeleavaldustest isegi ei räägitud.
Nüüd peetakse putinismi vastu iga nädal (sageli mitu päeva järjest) suuri ja rahvarohkeid miitinguid, mis tavapäraselt lõpevad jõustruktuuride demonstratsioonesinemisega ja kümnete meeleavaldajate kinnivõtmisega. Venemaal mõõdetakse opositsionääride tugevust ja võimekust selle järgi, kui palju on teda Putini mõnitamise eest vahistatud ja kohtu ette toimetatud ning kui karme karistusi talle on määratud.
Sajandite vältel on venelased eelistanud tugevat tsaari ja kõva käe poliitikat ega ole olnud nõus demokraatliku riigikorra kehtestamisega. Kui opositsioonil õnnestub enamikku venelasi veenda nende seisukohtade tobeduses, võib Venemaast kunagi veel asja saada.