JÕULUAEG ⟩ "Nii, ja nüüd natuke magustoitu ka neile!" ehk Kuidas metsas sigu ära hellitamas käia

Jõulupühade ajal on Eesti metsades enamasti üsna vaikne ja rahulik aeg. Loomadele sellal jahti ei peeta ning kui metsa minnakse, siis kas niisama jalutamiseks, pärast jõuluprae mugimist enese liigutamiseks või hoopiski metsaelanikele hea ja parema viimiseks.

Jahimees Risto Krabi koos laste ning Saksa lambakoera Vickyga juba ootavad Kissa-Märdi talu hoovil, kui ajakirjanikud pühapäeva hommikul ulja kaarega hoovi sõidavad. Koer Vicky küll haugatab võõraid nähes, ent laseb ennast seejärel sügada, patsutada ning istub selleks mõnusaks toiminguks isegi maha. Kiiruga ununeb lausa teregi öelda.

Risto Krabi ise valmistub aga koos laste, poegade Chris-Robini ja Perneliga metsa minema. Aga mitte jahti pidama, sest Eestis kehtib jõulude ajal ju metsas jõulurahu. See tava sai Eestis Soome eeskujul alguse juba 90ndatel ning jahimehed peavad sellest enamasti hoolega kinni. Jõuluajal metsloomi ei kütita, vaid käiakse peredega metsas ja viiakse ühiselt neljajalgsetele süüa. Seda tehakse talvel üsna tihti, aga jõuluajal on metssigadel ja teistelgi lootust midagi suupärasemat saada kui tavaliselt.

Koer üle patsutatud, pakime end maasturisse, kuhu kõik loomade toitmiseks vajalik on juba kenasti varakult peale laotud ning asume pere söödaplatsi ja jahimaa poole teele. Kõigepealt mööda lumiseks jäätunud teed, seejärel juba mööda põlluserva ukerdades.

"Toitma läheme praegu peamiselt metssigu," räägib Risto Krabi heatujuliselt ning nookab peaga meid ümbritsevate jäätunud põldude suunas. "Siin kasvab ju raps ning ega metskitsed sellest väga ei huvitugi, mida me söödaplatsile viime. Käivad ja nuumavad ennast aga siin rapsipõllul, nii et ükskõik, mis hõrgutusi ma neile ka viiks, ega see neile väga korda ei lähe. Rapsist see ju parem ei ole!"