Helir-Valdor Seeder: presidendi intervjuu oli justkui viielise õpilase keskpärane eksam

Helir-Valdor Seeder, Viljandi linnavolikogu liige ja erakonna Isamaa esimees Foto: Eero Vabamägi

President Alar Karise aastalõpuintervjuu Eesti rahvusringhäälingule oli tasane ja nurkadeta justkui viielise õpilise keskpärane eksamisooritus, kus puudutati küll enamikku olulisi teemasid, aga libiseti neist kiirel tempol üle. Teemade käsitlus oleks võinud olla sügavam ja nõudlikum. Nii mõndagi kriitilist ja märkimisväärset jäi üldse mainimata. Aga eks intervjuu ole alati kahepoolne looming ja sõltub väga palju ka sellest, kuhu küsija tüürib.

Paljud kohustuslikud teemad, mis eestlasi sel aastal puudutasid, olid ära markeeritud: inimeste toimetulek, energiaküsimused, sõda, julgeolek, punamonumendid. Kohustuslik programm käidi läbi kellelegi turja hüppamata. Aga mis minu arvates presidendil kohustuslikest teemadest ütlemata jäi, oli eestlaste demograafiline olukord, mis on meie kestmise küsimus.

Ometi on see olnud lõppeva aasta üks läbivaid teemasid Eesti ühiskonnas nii poliitikute kui ka laiemalt arvamusliidrite aruteludes ja teravates vaidlustes, kulmineerudes aasta lõpul veel perehüvitiste eelnõu kokkupõrkega presidendi ja parlamendi vahel. Delikaatne vaikimine on ka sõnum, aga me ei saa endale lubada vaikset hääbumist.

Kiiresti libiseti üle ka Eesti sisemisest hingeelust Ukraina sõja ja põgenike kontekstis, pidades silmas siinseid Putini-meelseid elanikke, Vene kodanikke ja nende valimisõigust. Tekkinud sotsiaalne tegelikkus – Putini-meelsed venelased, Ukraina põgenikud ja eestlased – on täiesti uus suhtekolmnurk nii lõimumise kui ka otsese julgeoleku mõttes. President väljendas parlamendi sügisistungjärku avades oma arvamust, et see on justkui saatanast, kui räägime Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmisest. Ma ei nõustunud presidendiga siis ega nõustu sellest teemast möödaminemisega ka praegu. Eestis elavate Vene kodanike Putini-meelsed valimistulemused näitavad, milline on nende meelsus ja millist sisemist julgeolekuohtu see kujutab, kui sellistel inimestel on poliitilise võimu moodustamise õigus Eestis.

President rõhutas intervjuus, et keegi ei saa jääda sõja küsimuses kahe vahele: "On vaja valida pool – on agressor ja on, keda rünnatakse. Siin ei ole vahepealset valikut."

Õige, aga agressioon algab mõtetest ja alles hiljem vajutatakse näpp päästikule. Seda tuleb vältida. Pronksiööl lõid tuha all hõõguvad söed lõkkele ja need söed on endiselt olemas ja kuumad. Neid tuleb märgata. Kui me neid teemasid ei puuduta, pole ka lootust, et leiaksime neile lahenduse.

Ja lõpetuseks jäi mulle kõrvu, kui küsiti, millist raamatut president Ukraina noortel soovitaks lugeda. Ta vastas: ""Rehepapp" tasuks kindlasti läbi lugeda ukrainlastel, et aru saada, mis rahvaga tegemist on."

Ausalt öeldes presidendi valik üllatas mind veidi. Kindlasti annavad Kiviräha "Rehepapp" ja uinuv Põhja Konn "Mehest, kes teadis ussisõnu" Eesti ja eestlaste olemusest omalaadi ülevaate, samuti muinasjutud, nagu "Ahjualune" … Aga ma ei ole kindel, et võõra kultuuritaustaga noortele see esimese valikuna sissejuhatuseks eestlastest mõistetava pildi looks. Mina soovitaksin pigem "Wikmani poisse" või ajakohast tausta arvestades hoopis "Nimesid marmortahvlil".

Aga see on muidugi maitse küsimus.