Raamatukoi – pood täis lugusid, unistusi ja kujutlusi võõrastest maailmadest

Unistus oma vanaraamatupoest peaks igale väikesele ja suurele raamatukoile tuttav olema. Riiulid, raamatusõpradest kunded ja lõputu hulk raamatuid ... Foto: Kristi Markov

Viljandi. Väike ja lumine. Lossi tänav. Samuti lumine. Kas on üldse midagi, mis polnud detsembri alguses lumine? Tänavad, puud, katused … Inimhingki kipub talvel jäätuma. Ma pole aga kaugeltki ainus raamatusõber, kel Lossi tänava nägemine hinge sulama paneb.

See lugu, nagu praegusel ajal vist peaaegu kõik lood, algab millestki hoopis proosalisemast kui valguse allavandumine pimeduse ees või jää­kristallide helklemine karges koidukumas. Nimelt rahast.

Ega mulle lapsepõlves palju taskuraha antud. Polnud seda ju kuskilt võttagi. Vanaema oli kodune pensionär, vanaisa töötas hariduses. Rohkem pole tarvis öelda: kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi teeniti hariduses täpselt sama raskeid münte kui praegu ning pensionäride leivaviilud olid kaetud täpselt sama rammusa võikihiga. Ja siis veel üks lapselaps, kes vajas üleskasvatamist ...

Kui kodused raamatud olid ribadeks loetud – ja see juhtus üsna ruttu –, tuli midagi ette võtta, sest kippusin juba kätt vesivärvide järele sirutama ja tehnikapoodide läheduses ruigama: «Palun, üks kollane kassett telekamängu jaoks!» Kõik lapsevanemad teavad, et see on ohu märk. Nii et järgmised mälestused on tihedasti seotud just nimelt Lossi tänavaga.

Esiteks asus seal legendaarses torniga majas lasteraamatukogu, mis moodustas mu elust tähtsa osa. Teiseks jõudis mööda Lossi tänavat üha edasi rühkides lõpuks «suurte inimeste» raamatukoguni – teravalt on meeles, kuidas ma pisikesena vaprusest värisedes laenasin sealt oma kodust puuduvaid seiklusjutte, näiteks James Fenimore Cooperi «Hirveküti». Ja lõpuks ... sellel tänaval olid raamatupoed. ­Uute raamatute pood ühel pool tänavat ja tilluke vanaraamatupood üle tee. Uute raamatute pood vandus alla, vanaraamatupood pidas vastu.