Augustine haldjatemp eksitas Soome suurimale järvele
23. detsember 2022, 00:01
Puhkuse viimasel nädalal Soome suurimale järvele sattumist võib pidada üheks metshaldja tembuks, sest kogu seiklus oli pikitud üllatustega.
Aerutamisest on saanud minu jaoks üks toredamaid puhkamise viise. Vett on küll Eestis ja selle ümbruseski, ent tuhande järve maaks kutsutava Soome järvedele polnud ma veel jõudnud.
Niisiis Soome. Korraga saab täidetud mitu head reisitingimust: sõita laevaga välisriiki, avastada seninägemata paiku ning süsta ja telgiga veel matkates pakkuda kehale füüsilist koormust, olla ööpäev läbi värskes õhus ja hoida kokku majutuskuludelt. Nii aerutasime neli aastat tagasi nädalapäevad Edela-Soome ja Ahvenamaa vahel Saaristomere saarestikus ning tänavu jaanipäeva paiku Turu saarestikus Kimitoöni saare läheduses.
Et mu õde töötas augustis Soome kaguosas Saimaa järve äärses hotellis ja kiitis selle paiga ilu, langes mõni päev enne tema sünnipäeva otsus: tuleb minna sünnipäeva puhul õde üllatama.
Kaart pakkus Helsingist Saimaa järve puhkekeskuse juurde sõiduks kolme võimalust. Teevalikul mängis olulist rolli, et üks nendest viis läbi Viljandi sõpruslinna Porvoo.
Porvoo äärelinna Lidli ja Tokmanni kaupluse parkla näis parim koht jalasirutuseks ning sealsed poed tundusid paslikud sisseostudeks – Soomes matkates oleme püüdnud ikka ka Soome toitu süüa. 90 senti maksvat hernesupipurki veeretasin hea mitu minutit sõrmede vahel, lugesin koostist ja nuputasin, kas tekiks võimalust ja tahtmist seda lõkketulel õhtuks soojendada.
Peaaegu tunniseks veninud jalasirutuspausi järel kulges teekond Porvoost Mikkeli poole mööda kiirusepiirangutega pikitud maanteed. Lubatud sõidukiirus varieerus 50 kilomeetrist tunnis 80 kilomeetrini tunnis.
Õhtuvalgus kuldas veel koristamata viljapõlde, metsi ja järvepeegleid, liiklus maanteel jäi üha hõredamaks. GPS juhatas rändurid teele, mis peagi muutus käänuliseks, üles-alla vonklevaks kruusateeks. Aga millised vaated! Tiheda kuusiku järel raielank, siis jälle tihe mets ja aeg-ajalt mõni talukoht.
Kuhu me ometi sattunud oleme? Tee jääb järjest kitsamaks ning autol tuleb läbida kohti, mis on vihma korral vaid maasturile jõukohased.
Uuesti asfaldile jõudnud, tuli ka teadmine, et elektroonika on kasutajaid pehmelt öeldes lollitanud ja samasse paika oleks jõudnud ka mööda asfalti. Sel korral võisime aga olla tänulikud kõrvalteele suunamise ja ilusate vaadete eest.
Viimaks hakkas öösse uinuva sirgetüvelise männimetsa vahelt paistma Anttolanhovi hotellikompleks. Paarkümmend minutit enne uue päeva algust koputasime arglikult köögiploki ukseklaasile ja hetke pärast kõlas meie tervituslaul üllatusest oimetule sünnipäevalapsele.
Hotelli juhataja Frey-Christian Fernelius maandas särava naeratuse saatel meie kohmetu oleku hetkega, kui olime hommikul läinud endid tutvustama ning vabandust paluma, et luba küsimata sisse sadasime ja tema katuse all ööbisime. Lahkelt lausus ta, et see on ju tema töötajate kodu ja kõik, keda oma kodus tahaks vastu võtta, on teretulnud. Sellegipoolest tegi ta ettepaneku, et ajakirjanik siiski tööliselamust hotelli koliks. Lahkest pakkumisest loobusime, sest olime ju otsustanud matkasellid olla. «No kui hotelli ei taha, siis iglusse peaksite ometi ööbima minema,» jätkas Fernelius šarmantse naeratusega.
Varem üksnes hotelli kodulehelt nähtud paik näitas end oma suurel maa-alal laiuvas ilus. Kopsuhaigete sanatooriumiks ehitatud ja 1980. aastatel uuenduskuuri läbinud hoone ning sajandivahetusel sinnasamma juurde kerkinud disainvillad sulasid maastikku ja nägid ägedad välja. Iga villa juurest algav laudtee muutus järve ääres paadisillaks, mille juures sõiduvalmis aerupaat. Pohladest punetava männimetsa all ootas mängijaid kettagolfirada, järve rannal laenutati aerulaudu ja kanuusid. Toreda üllatusena leidusid väikeses metsapaviljonis eri suuruses kõmbid ning peahoone külje all laste mänguväljak.
COVID-i ajal suletud ja juunikuus avatud hotellikompleksis töötas mitu eestlast, aga ka näiteks paarkümmend aastat tagasi Soome elama asunud venelanna, koristusmeeskonna pealik, ja haldusjuhina töötav Lapimaalt pärit mees. Kogu tegevust korraldas kümmekond aastat ka näiteks Saaremaal Kuressaares hotelli juhtinud ja end Eesti eluga kursis hoidev Frey-Christian Fernelius.
Soome suurima, Saimaa järve pindala on ligikaudu sama suur kui kaks Saaremaad. Aga see pole suur veeväli, vaid hiiglaslik sopiline järvevõrgustik. Esimene aerutamisretk näitas, et järve kallas on väga tihedasti asustatud väikeste või natuke suuremate suvemajadega ning ka puhkekeskused olid järveäärse männimetsa alla üsna üksteise kõrvale pikitud.
Pärast päikeseloojangut aerutades jäi hämaral veel silma ujuv plastpudel, õige varsti teine ja kolmaski. «Ehk on kusagil pakendikonteiner ümber läinud?» käis peast läbi. Päevavalgel oli näha, et korkidele on tehtud märke ja tegelikult on pudeli küljes nöör, mis järve põhja poole suundub. Viimasel päeval võtsin juguse kokku ja kergitasin nööri, et teada saada, mis selle otsas on. Puur oli. Ja puuris paar vähipurakat.
Viimase öö veetsimegi põneva välimuse ja klaasseintega iglut tundma õppides. Kuna olime mõned järvesopid juba läbi aerutanud, võtsime kursi avatuma järveosa poole, et jõuda mootori abil kaugemale kui aerutades. Puldist aluse kiiruse ja kursi muutmine sai esimese paari kilomeetri järel üsna selgeks ning enam ei teinudki igluparv ranna lähedal siksakke.
Aina madalamale vajuv päike ja valgusevärvingud raputasid emotsioone ning saabuv pimedus ja õhtul sadanud vihm tegid õues olemise jahedaks. Päevasest päikesest soojaks köetud iglus oli aga mõnusalt soe ja ka mugaval asemel lesides, läbi veepärleis klaaslae võis mustavas öös paistvaid taevatähti imetleda.
Võib ju mõelda, et iglu on midagi ürgset ja lihtsat, ent teame Viljandimaa enda ettevõtte Iglucraft näitelgi, et see võib olla nii saun kui suvemaja. Teised nutikad on veekindla iglu parvele pannud ning sellele juurde pookinud rohkelt moodsat tehnikat, nagu muusikakeskus aseme peatsis ja väike gaasipliidga kööginurk, tilluke tualettruum ja välistekile mahutatud gaasigrill.
Muinasjutulise udu hajudes ja karge hommikuujumise järel selgus, et «Täiskäik edasi» enam ei tööta ning iglu liigub vaid poole kiirusega. Õige pea saime hotellist teate, et hakaku me tagasi sõitma, sest iglu aku saab varsti tühjaks ja parv veetakse slepis tagasi kodusadamasse.
Nojah. Aku kestusest polnud meile räägitud. Parv oli ilmselt mõeldud vaid sadamast veidi kaugemale, keset järve sõitmiseks ning siis sellel lõõgastavaks ajaveetmiseks ja ööbimiseks, mitte pikaks matkaks. Kujutlesin, et seesugune sobiks hästi Viljandi järvele, sest sellel ei saa kaugusesse ära kaduda. Jah, parvsaun seal ju kunagi oli ...
Vaiksel podinal lähenevast mootorpaadist sai hetk hiljem puksiir, mis meid vähem kui tunniga mööda veepeeglilt sillerdavaid suvelõpuvärve tagasi kodusadamasse ujutas.
