Viljandi lähedal väikese korterelamu kolmandal korrusel avaneb koputamise peale vaikselt uks. «Terä-ää!» lausub pisike naerusuine poiss ning kaugemalt kostab veel kaks samasugust tervitust. Astume fotograafiga sisse. «Ongi,» mõtlen endamisi, «ongi kolm ühesugust.» Ja lasen südamel rahulikult sulada.
See on minu esimene kord Sigrid Holmseni ning tema poegade, kolmikute Samwise’i, Stylesi ja Steffeniga kohtuda. Ometi tunnen, nagu oleksime vanad tuttavad. Poisid ei näita vähimatki võõristamise märki. Sigrid Holmsen lõpetab pooleli olevaid toimetusi ja mainib möödaminnes, et tunneksime ennast nagu kodus.