Kolmikute kolmas eluaasta on üksikemale toonud rahu ja positiivsuse

Sigrid Holmsen kasvatab oma kolme poega üksinda. 23. jaanuaril saavad (vasakult) Samwise, Steffen ja Styles kolmeaastaseks. Foto: Marko Saarm

Viljandi lähedal väikese korter­elamu kolmandal korrusel avaneb koputamise peale vaikselt uks. «Terä-ää!» lausub pisike naerusuine poiss ning kaugemalt kostab veel kaks samasugust tervitust. Astume fotograafiga sisse. «Ongi,» mõtlen endamisi, «ongi kolm ühesugust.» Ja lasen südamel rahulikult sulada.

See on minu esimene kord Sigrid Holmseni ning tema poegade, kolmikute Samwise’i, Stylesi ja Steffeniga kohtuda. Ometi tunnen, nagu oleksime vanad tuttavad. Poisid ei näita vähimatki võõristamise märki. Sig­rid Holmsen lõpetab pooleli olevaid toimetusi ja mainib möödaminnes, et tunneksime ennast nagu kodus.

Kingituse, mille Sigrid Holmsenile ulatan, haaravad poisid kohe oma valdusse. Kaks neist jooksevad leitud üllatusmunaga abi otsima. «Emme, aita lahti!» Kolmas vaatab paluvalt minu otsa.