/nginx/o/2009/03/16/149012t1h0eed.jpg)
JUBA MÕNDA aega on meie uudistekanalid andnud teada igasugustest streikidest. Kas eestlastel on hakanud igav, on elu liiga hea või mõjutab meid tõesti alanud looma-aasta?
Eestis on elu vist liiga hea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halb elu pole meid ju kunagi streikima ajanud — meenutagem kas või pool sajandit väldanud nõukogude okupatsiooniaega. Kus olid meie streikijad siis?
Rääkisin mõni aeg tagasi 95-aastase eestlannaga, kes on elu jooksul õmmelnud hulga Eesti lippe ja seisnud palavatel suvepäevadel Ameerika suurlinnade tänavatel koos teiste Balti riikidest pärit saatusekaaslastega.
«Mida te nüüd veel tahate? Millega te jälle rahul ei ole?» küsis ta.
Mina polnud õige inimene vastama tema õigustatud pahameelele, sest sain sellele vaid kaasa kiita. Kui paari nädala eest kuulutasid peale tavaliste soolapuhujate ka muud ennustajad, kes peavad ennast politoloogideks või vaatlejateks, et meie praegune valitsus on kangekaelne ning varsti võib saabuda aeg, mil Eestis on raske leida inimest, kellel pole valitsuse vastu vimma, mõtlesin, et vähendan nende otsimise vaeva: ärge otsige, olen siin!
MA EI sõida rongiga ega käi koolis, nii et minu pärast võiksid raudteelased ja õpetajad streikida kas või igavesti. Kuid see usinus, millega rahvast streikima õhutatakse, rikub tuju ja teeb ärevaks.
Mis õieti toimub? Endised miilitsad lekitavad riigisaladusi ja rahvas on tänavatel. Mida te tahate, inimesed?
Kus olid Viljandi õpetajad siis, kui otsustati meie gümnaasiumide saatus? Kui paljud julgesid sõna võtta ja vastu hakata? Ainult üks — teised muretsesid omaenda palgaraha pärast.
Mina ei soovi vaadata õpetajate rahakotti ja numbritega mängimine ei paku mulle lõbu. Ka mulle ei meeldi mõne ministri nägu, aga kui olla praeguse valitsuse vastu, mis on siis alternatiiv?
Tutvusin hiljuti keskealise eestlasega, kes on sündinud Austraalias, kuid elanud juba mõnda aega siin. Ta tunnistas, et kodumaale ümberasumine oli tema vaba valik, ega mõista neid, kes siit minema jooksevad.
Mina arvan, et kõik, kes siin rahul pole, võiksid ära minna ja vaadata, kas kusagil mujal on parem. Mõnel kindlasti ongi, kuid suurem osa praegusi nurisejaid poleks rahul ka võõrsil. Eestis käituvad nad kasvatamatute põngerjatena ja otsivad oma piire, sest riik ise pole neid kasvatanud.
Ma pole nõus väitega, et suur streigilaine väljendab inimeste kodanikuteadvuse kasvu. Teadlik kodanik saab oma riigiga teist moodi dialoogis olla.
On vastutustundetu ja tänamatu lammutada seda Eestit, mille eest nii palju on võideldud ja millest nii palju on unistatud.