SEDA EI vaidlusta ilmselt keegi, et õpetajate palk pole kõrge — ületagu see mõnes piirkonnas pealegi keskmist. Samuti ei vaidle keegi vastu väitele, et õpetaja töö on raske ja selle tegemiseks peab kaua koolipinki nühkima. Haridusminister kinnitab, et palgatõusuks on raha olemas, kuid see on seotud ebaefektiivse koolistruktuuri ülalpidamisega ja et palka tõsta, on vaja läbi viia koolireform.
Viljandit juhtivad erakonnad otsisid just samal põhjusel pikalt võimalusi teha siinses koolivõrgus ümberkorraldusi. Kuigi täielikku üksmeelt ei saavutatud — nii tähtsas küsimuses on see peaaegu võima-tu —, kaotas Viljandi oma gümnaasiumid ja reformis koolivõrgu.
Viljandist pärit haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis ennustas koolireformi ette juba aastaid tagasi, kui esitles Viljandi linnavolikogus sellekohast magistritööd.
Kõik paistaks nagu olemas olevat: esiteks on süsteemis summad, et palka tõsta, teiseks on ministeeriumil teadmine ja oskusteave, kuidas see raha õpetajate kukrusse jõuaks. Tunnustan ministrit, et ta on asja käsile võtnud, aga aeg on õpetajatele öelda, millal palgatõusuga päädiv haridusreform ellu viiakse.
Viljandi poliitikud pidasid reformiga silmas põhimõtet, et efektiivne haridusstruktuur annab koolide majandamisel kokkuhoiu ja võimaldab suurendada ülejääva palgarahaga õpetajate töötasu.
ETTEVÕTLUSES VÕIKS see olukord olla umbes selline, et ettevõtte juht teatab väikese palga pärast nurisevatele töötajatele: «Ma tean küll, kuidas teil palka tõsta ja mida selleks teha, kuid ei tea, millal muudatused ette võtan.»
Kõigile on selge, et ükski vaba lasteaiakoht ja töötav koolimaja ei too maksumaksjaid linna või valda juurde ega hoia neid seal kinni. Maksumaksjaid toodab ainult ettevõtlus. Iga maksurahast palka saav inimene, olgu ta õpetaja või linnaametnik, peab meeles pidama, et tema tööandja on ettevõtja — kas ühemehefirmas või suurettevõttes.
Just töökoht on see imerohi, mis elanikku siin hoiab. Kui puudub ettevõtlus, ei ole ka maksumaksjat ja elanikku ning siis pole ka koolis, lasteaias ja omavalitsuses töökohti. Nimelt ettevõtjate vähesus on tekitanud olukorra, et valitsus peab läbi viima koolireformi, vastasel korral on hariduses küll palju töökohti, aga vähe õpilasi ja palk seetõttu väike.
Kui seni pole omavalitsuste meetmed tulemusi andnud ning tööandjaid ja seetõttu ka elanikke ja lapsi napib, siis elu sunnib haridusvaldkonnas valusaid otsuseid langetama ja tegutsema selle nimel, et luua edaspidi tööandjatele parem keskkond, saamaks võimalust avada kunagi tulevikus jälle koole. Kui efektiivse kooli pidamiseks on piisavalt õpilasi, on õpetajaamet au sees.
Sellest tulenevalt peaks iga elanik nõudma omavalitsuselt ettevõtluse igakülgset soodustamist ja ettevõtja toetamist ning tema teelt bürokraatia kõrvaldamist. Õpetajad omakorda peaksid nõudma kiiret haridusreformi, mille tulemusena töökoha säilitanud õpetajate palk tõuseks.
Teisalt peaks riik oma rahakotist kinni maksma juba koolireformi ellu viinud valdade ja linnade õpetajate palgatõusu, sest muidu oleksid nende ponnistused mõttetud. Pole ju seal töötavate õpetajate süü, et mujal reformid takerduvad.
Igatahes annavad streigid valitsusele mandaadi teha kiiresti koolireform.
Lasteaedadel ja teistel omavalitsuste haldusalas olevatel avalike teenuste osutajatel sõltuvad palgad endiselt teenuste nõudlusest ja sellest, kui palju elanikud nende teenuste eest maksavad, mitte omavalitsuse tahtest neid teenuseid osutada ja palka maksta.
Siin peitub igavene antagonism: ühele tundub alati, et tema töö eest makstakse liiga vähe ja teisele tundub, et temale osutatava teenuse eest küsitakse liiga palju. Sellist vastuolu tasakaalus hoida on kohaliku omavalitsuse ülesanne, sest raha ju ei toodeta, vaid teenitakse.
Soovin kõigile edu ja tarkust see tasakaal leida!