FILMIARVUSTUS ⟩ Kellelgi ei ole kivist süda

Kogupereseikluse «Erik Kivisüda» stseenid piraadilaeval paeluvad uhke kunstnikutööga. Foto: Priit Grepp

Koguperefilmi žanr teeb mõnikord ettevaatlikuks, sest selle tagant võib leida ebamäärast keskpärasust, kuid värskes Eesti filmis "Erik Kivisüda" on marulist seiklust, nalja ja ka südant pigistavaid suuri tundeid.

Film on hoogne, vaataja haaratakse juba esimestest kaadritest seiklusesse kaasa. Koos arvutimängumaailmas elava ja pealtnäha ükskõikse poisi ning tema kummalisi hüüdnimesid kasutavate vanematega jõuame nende uude koju, tontlikku lossi, kus kõik nurgatagused nagisevad ning pireda olemisega vanatädi portreel rääkima hakkab.

Võttepaigad on põnevad, olgu siis seesama loss, millest saab perekonna uus kodu ja kust salapärane seiklus pihta hakkab, või piraatidest kubisev detailirohke ja sünge laev Kahevahel maailmas. Selles loos on tuttavlikud detailid, näiteks kaunis graveeringuga käsipeegel või maali taha peidetud seif, aga need ei mõju klišeena. Filmi tahaks kas või seepärast teist või kolmandatki korda vaadata, et vaadelda eraldi neid omapäraseid piraate nende ägedate kostüümide ja aksessuaaridega. Teadupärast avaneb filmisõpradel võimalus sedasama Ouroborose laeva, kostüüme ja rekvisiite uudistada filmimuuseumis.