FILMIARVUSTUS ⟩ "Avatar. Vee olemus". Veel pikem, veel kaunim, palju kurvem ja märksa sisutum

Ka "Avatari" maailmas on hulk aastaid möödunud ning Jake Sully on Pandoral vahepeal pere loonud. Foto: Forum Cinemas

James Cameroni mastaapne ning talle ligi kolm miljardit dollarit sisse toonud ning seega kõigi aegade kõige edukama filmi tiitlit hoidev "Avatar" on aastatepikkuse ootamise järel lõpuks saanud järje. Pika, tehniliselt laitmatu järje vaatamine nuumab küll silma ja pakub ilusaid hetki, ent sisu jääb kahjuks peaaegu olematuks ning saalist välja astudes seda soovi pole, et vaataks teist korda veel.

Kui "Avatari" esimene osa 13 aastat tagasi välja tuli, läksid arvamused veidi lahku, nagu nad ikka ja alati ja iga asja puhul kipuvad minema. Mõned nurisesid, et mis ebaoriginaalne tõmmis "Pocahontase" ja "Hirveküti" pealt see nüüd siis olema peaks, aga siinkohal võiks ilmselt süüdistada veidi ebaõnnestunud turundust. Mulle on jäänud mulje, et seda sattus vaatama ka palju neid inimesi, kes lihtsalt ei olnud filmi sihtrühm ning kes lootsid näha tõsist ulmefilmi, pidid aga seejärel kolm tundi vaatama ilusat, ehk pigem lastele sobivat muinasjutufilmi.

Ega iga asi saagi kõigile meeldida, aga maailma seni kõige suurema kassa teinud film tabas ilmselgelt piisavalt naelapäid, et ennast kinokunsti ajalukku kirjutada. Meeldis film ju mullegi ja vaadanud olen seda praeguseks kohe päris mitu korda. Sellest on saanud film, mis sobib rasketeks eluhetkedeks, sest see on lihtsalt nii elujaatav ja värviline, et raske on norutada.