Muidugi oleks huvitav teada, kes ütles esimesena, et tähistame Viljandi linna 700 aasta juubelit. Kahjuks pole õnnestunud leida seda kõige-kõige varasemat dokumenti, millele viidata.
Üks sõnavõtt sellel teemal oli aga Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu 16. koosseisu neljandal istungjärgul 19. detsembril 1980. Seal ütles Viljandi Rajooni Kommunaalettevõtete Kombinaadi juhataja Jaan Akk: «Kolme aasta pärast, aastal 1983 saab Viljandi linn 700-aastaseks. Juba nüüd on vaja hakata kõigele mõtlema: mida tehakse ära oma ettevõtte heaks ja millised on plaanid linna heakorraks. Rahvasaadikutel palun teha see teatavaks oma asutustes ja ettevõtetes.»
Suured plaanid
Viljandi juubelit taheti tähistada suure pidulikkusega. Kava ja ettevõtmised tuli korralikult läbi mõelda. Selleks moodustati hulk toimkondi. Eestlaste uhkus ja rahvuslik eneseväärikus olid kindlal alusel, põhinesid meie laulupidudel, olümpiaregati korraldamise võimalusel, aga ka töökusel, olgu maal või linnas. Õigem on öelda: olime üle «vene värgist», eriti Viljandimaal.
Tahtmist ja pealehakkamist oli rohkem, kui juubeli korraldajad olid algul lootnud. Nii läksid plaanid aina suuremaks ja kava üha avaramaks. Tuleb tõtt tunnistada, kavandatuga saadi ka hakkama. Nüüd, vaadates möödunule tagasi, veendume linna juubelit kajastava materjali rohkuses: valmis rinnamärke, mitmesuguseid nahkehistöö esemeid ja muid suveniire, ilmus brošüüre, reklaame ja trükiseid. Viljandi muuseumis on hoiul juubelimedal, juubeliembleemiga värvilised kilekotid ... Palju muu hulgas anti välja tuletikkude suveniirtoosid ja -pakid.
/nginx/o/2022/12/09/15014117t1h4783.jpg)
Ümmarguse juubeliembleemi kujundas raamatukaupluse Sõprus kunstnik Jüri Müürisepp, tema juhtis ka juubeli tähistamiseks moodustatud kunstnike nõukogu. Juubelimedali kujundas kunstnik Valeri Krutov ning Tallinnas tehases Vihur valmis neid 1000. Tuletikkude suveniirkarbid ja -toosid kujundas kunstnik Mia Kaljo. Suveniirkarbis oli 20 või neli toosi. Kõik eelmainitu on kirjas 1983. aasta 8. jaanuari ajalehes Tee Kommunismile.
Aukirjad ja kutsed kujundas sisearhitekti diplomiga kunstnik Malle London, samuti tegi tema raekoja esimese korruse saali sisekujunduse. Selle saali uute, vapiga toolide leenid valmistas Viljandi tisler ja kunstiharrastaja Arnold Karu. Vitraažid ja laevalgustid kavandas ja valmistas klaasikunstnik Kalev Roomet. Loomulikult remonditi ja värviti hoone seest ja väljast.
Raekoja ukse kohal oli Eesti ajal olnud värviline kipsist linnavapp, seda oli hoitud pööningul. Linna juubeli puhul otsustati panna samasse kohta kohrutatud vaskplekist linnavapp, mis on seal tänini. Ka selle vormi tegi Arnold Karu, aga vaskplekist vapi tagus välja teine mees. Välisukse ette paigaldati graniidist lävepakk, millesse raiuti aastaarv 1983.
Oli veel üks omapärane ettevõtmine: Tartu ja Roo tänava kõrvale Viljandi järve äärde istutati Sõpruse park. Selles moodustati noorte tammedega arv 700. Vahepeal taheti need puud maha saagida, aga mõistus võitis ning need kasvavad ka nende ridade kirjutamise ajal. Seda peab muidugi teadma, et on arv 700, kui just lennukiga üle ei lenda.
Juubeliks valmistumine
Linna elu aastatel 1982 ja 1983 kulges kindlas suunas: Viljandi 700. Isetegevuse ülevaatused, laulupäevad, spordivõistlused, kohaliku ajalehe Tee Kommunismile artiklid – kõike kaunistas juubeliembleem.
Ilmus artiklite kogumik «Kodulinn Viljandi», mille koostaja ja vastutav toimetaja oli biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane, Eesti looduskaitse seltsi esimees Jaan Eilart (1933–2006). See selts, mille liige olen ka mina aastast 1967, oli tollal rahvuslikult mõtlevate haritlaste ühendus ning koondas eri elukutsega inimesi, kes olid enamuse artiklite kirjutajad ja konverentsil esinejad. Raamatu trükiarv oli 3000. Viljandi-teemadel kirjutas 19 autorit. Veel ilmus kodulookirjanduse nimestik «Viljandi läbi aegade». Selle koostasid raamatukogu töötajad Hillar Kattai ja Helle Valgus, toimetaja oli Evi Murdla. Raamatu trükiarv oli 2000.
Ajakirjanduse suhtumine oli heatahtlik ja julgustav, muu hulgas kajastati sündmust raadio- ja telesaadetes. Juubeliaastat alustas Tee Kommunismile rajooni ja linna juhtivate ametnike küsitlemisega. Endine muuseumi direktor, ajaloolane Rein Joost avaldas ajalehes kevadest sügiseni artiklite sarja «Ajaloo lehekülgedelt», kõik artiklid seotud teemaga «Viljandi 700». 23. septembri kultuurileht Sirp ja Vasar pühendas Viljandi juubelile peaaegu terve numbri: Viljandi linna vaated esilehel «Viljandil on juubel»; artiklid «Viljandi 700-aastane» ja «Möödunud aastasajad» (autor Rein Joost); «Viljandi täna» (küsitleja Mart Tarmak); Mirjam Peili südamlik intervjuu arhitekt Ott Puuraidiga.
/nginx/o/2022/12/09/15014115t1h2161.jpg)
21. septembril peeti teaduslikku konverentsi «Kodulinn Viljandi». Plenaaristung algas kell 9.30 näituse «Viljandi 700» avamisega Ugala teatris. Pärast lõunavaheaega kell 15 jätkus töö kahes sektsioonis. Looduse ja majanduse sektsiooni ettekanded peeti Eestimaa Kommunistliku Partei Viljandi Rajoonikomitee saalis. Ajaloo ja kultuuri sektsioon kogunes endises Koidu seltsimajas Jakobsoni tänaval. Konverentsil esinesid ettekannetega teenekad teadlased, teaduste doktorid Toomas Frey, Ea Jansen, Vello Tarmisto ja Hans Trass ning teaduste kandidaadid Endel Laul, Erna Lookene, Vello Lõugas, Ain Marksoo ja Endel Varep, Rein Loodus ja Leo Gens.
Olin tegev ajalooteemaliste ürituste korraldamisel. Tegin ettepaneku võtta linna juubeli kavasse ka madisepäeva lahingu mälestuslõke. Sellega oldi päri. Konverentsi lõpetamine oli rahvuslik. Külalised sõidutati bussidega Risti kabeli varemete juurde Vanamõisa külas. Peeti isamaalised kõned ja kell 20 süüdati lõke. (Mälestuslõkke süütamise tava ja päevakohased kõned olid alguse saanud juba aastal 1967, nende üks korraldaja oli looduskaitse seltsi Viljandi osakond.
Tuleb veel lisada, et tänu ajalooõpetajatele oli alati kohal palju kooliõpilasi, kes tulid matkates ja kelle siis tellitud bussid linna tagasi viisid.)
Konverents ja film
Viljandi täitevkomitee esimehe Aleksander Sepa põhjalik sõnavõtt juubeli teemal koos vajalike meetmete nimetamisega oli juba Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu 16. koosseisu kuuendal istungjärgul 29. aprillil 1981. Sama aasta 23. märtsist on Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee kiri nr 41/23, mille punkt 15 on sõnastatud järgmiselt: «Kutsuda 1983. a Viljandi linna 700. aastapäeva pidustustele Porvoo Linnavolikogu 3-liikmeline delegatsioon ja Porvoo meeskoor «Porvoon Mieslaulajat» (60 liiget)». See oli juba rahvusvaheline tasand.
21. aprillil 1983 peeti Ugala teatri väikeses saalis linna 700 aasta juubelile pühendatud konverentsi «Paleoastronoomia müütides ja muististes». Tartu observatooriumi teadlane Heino Eelsalu jagas välja trükitud teesid. Astro- ja atmosfäärifüüsika instituudi atmosfäärifüüsik Charles Villmann ütles avasõnas: «Meie tuleviku juured on minevikus ja seda põhiliselt geoloogias, botaanikas ja hüdroloogias. Tunnetada looduse seaduspärasusi on inimmõistusele vääriline ülesanne. Inimese võim looduse üle võib tugineda üksnes kunstidele ja teadusele. Paleoastronoomia aluseks on rahvusteadused ja täppisteadused.»
Teiste hulgas rääkis Mikk Sarv, kelle ettekande teema oli «Sõnnist ja Ilmasepast», mina rääkisin teemal «Loomise Laul ja rahvakalendri aasta». Rahvakalendri ja pajatuste uurija Mall Hiiemäe kõneles muistenditest ja rahvakalendri tähtpäevadest. Päeva lõpetas Põhjala eepose «Kalevala» kontsertlavastus.
/nginx/o/2022/12/09/15014116t1hffe3.jpg)
Ja muidugi ei tohi unustada Eesti Telefilmi 1983. aastal valminud filmi «Järvelinn Viljandi». Luulelise käsikirja pani paberile Vello Lattik. Juubeliaegse suvise Viljandi jäädvustasid režissöör ja operaator Mati-Jüri Põldre, toimetaja oli Vello Pohla. Diktori teksti luges näitleja Jüri Krjukov. Filmis näeme linna ja selle elanikke, kodumaju ja toredaid inimesi. Ja lapsi on filmis palju. Koomiline tegelane on põline viljandlane Aleksander Ott hüüdnimega Kandle-Ott, kes autorite tahtel linnas inimestega vestles ja kannelt mängis – ikka «Viljandi paadimeest». Kandle-Ott põikas ka antikvariaati, kus jäime kaadrisse mina ja Heiki Raudla. See film on internetist leitav. Meenuvad suvine melu, ilusad inimesed, palju tuttavaid ...
Jonn ja juubelisaluut
Aleksander Sepal oli idee tähistada Viljandi 700 aasta juubelit saluudiga. Aga kuidas saada pürotehnikat? Kes annab selle kasutamiseks loa? Saluut oli tollal lubatud ainult liiduvabariikide pealinnades ja kangelaslinnades. Tallinnas lasti seda kahuritest «Russalka» monumendi juures mere ääres, seda tegi sõjavägi. Aga kuidas lasta saluuti Viljandis?
Sepp rääkis sellest Tallinnas ning vabariigi valitsuse ametnikud lõid käega: «Tee, kui ise asjad korda ajad. Meid jäta mängust välja.» Sepp ei jätnud jonni ka siis, kui sai teada, et saluudi korra on määranud Nõukogude Liidu kaitseministeerium ning minister annab iga kord selleks eraldi käskkirja. Vanasõna ütleb «Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem».
Sepale meenus, et tema tuttav, Iževski autotehase direktor tunneb kaitseminister Dmitri Ustinovit – Ustinov oli kunagi töötanud autotehases kõrgel ametikohal, Iževski kandist pärit ja käis seal valitsuse suvilas suvitamas. Sepp helistas vanale tuttavale, too kutsus ta külla ning lubas aidata ja saluudi korda ajada.
/nginx/o/2022/12/09/15014113t1h1483.jpg)
Kahekesi koos otsustatigi minna valitsuse suvilasse ministri jutule. Kui kohale jõuti, selgus, et Ustinov oli äsja Moskvasse lennanud. Suvilas võeti neid aga hästi vastu ja kaeti laud – ikkagi tähtsad külalised. Kui oli laua taga juttu aetud, otsustati uljalt: «Helistame Kremlisse!» Võeti otseühendus ning range sõjaväelase hääl vastas, et kaitseministri sekretär kuuleb.
Kui ta oli Sepa ministriga ühendanud, tutvustas Sepp ennast, rääkis ära oma mure ja ulatas toru autotehase direktorile – too ajas jutu lõpuni. Minister lubas algul 20 lasku, nagu pealinnadele lubatud, sest 21. lasu nimetus oli «Rahvaste sõprus», seda võisid lasta ainult kangelaslinnad. Siis andis aga käskkirja: kui juba 700 aasta juubel, võib ka 21 lasku.
Luba käes, läks asi liikuma. Saluudi tehniliseks korraldajaks palgati Elva lasketiiru direktor, kel ainsana olid sellel tasemel pürotehniku paberid. Lõhkeaine ja madalad mortiirid toodi Viljandisse, osa torusid Kremlist. Viimane närveldamine oli saluudi õhtul: mortiirid olid Tarbijate Kooperatiivi õuel, sadas paduvihma. Aga laskemoon ja elektriühendused hoiti kuivana ning 21 lasku lendas pilvede poole.
Seda vaatas pealt ka juubeli külaline ja peokõneleja, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel koos abikaasaga. Nemad peatusid hotellis Viljandi.
Nüüd nendele sündmustele tagasi vaadates mõistame, et tollal oli iga rahvuslik omaalgatus raske tee. Aga see viis lõpuks võiduni. Eestlane suutis üle olla venestamisest, haarata initsiatiivi, nagu on kombeks öelda males, ja viia partii 1991. aastal võidukalt lõpule. Eesti jonn jäi võitjaks.
Tuleb veel lisada, et kohalik ajaleht trükiti juubeli puhul piduliku kujundusega – neljapäeval, 22. septembril, samuti 24. ja 27. septembril.
/nginx/o/2022/12/09/15014114t1h140e.jpg)