Aivar Paas: mis saab tulevikus haridusest Põhja-Sakala vallas?

Aivar Paas (Eesti 200) Foto: Marko Saarm

PÕHJA-SAKALA vallas pole just kõige paremad ajad. Vallaeelarves on auk, mis vajab täitmist. Augu täidet otsivad vallajuhid igalt poolt ning eks iga valdkond ja piirkond tunne ennast ohustatuna. Et eestlased on haridususku rahvas, on loomulikult teemaks tulnud ka hariduse käekäik meie vallas.

Pean silmas kahte Sakala artiklit, milles kaks lapsevanemat arutlevad, kes ja kuidas on meie valla olukorras süüdi. Pean tõdema, et nii mõnegi seisukohaga olen nõus. Kahjuks ei tulnud taas konkreetset ettepanekut, kuidas siis täbarat olukorda lahendada. Küsida nõu ja arutada kogukonnaga oli mõlema läbiv idee. Nõus. Kuidas seda teha?

Paljud lapsevanemad, on juba ammu ise otsustanud, kus on nende lastel parem õppida. Kahjuks on nad teinud valiku Viljandi koolide kasuks. Miks? Ilmselt on muu hulgas põhjuseks parem koolitase ja huvihariduse parem kättesaadavus. Võimalik, et oma mõju on soovil anda lastele stabiilsem õppimise keskkond, nii et ei peaks kartma kooli kinnipanekut.

Aga miks süüdistada valda, kui kehtivas hariduse arengukavas on selgelt kirjas, et vald tagab neis piirkondades vajaliku kvaliteediga hariduse? Ja minu teada ei ole pärast haridusreformi keegi võtnud jutuks õppekohtade sulgemist. Ma pean silmas ametlikke seisukohti, mitte kellegi isiklikke arvamusi. Nähtavasti on puudu veel midagi, mis ei anna lapsevanematele kindlustunnet.

EELÖELDUST ajendatuna kogunesidki 1. detsembril Suure-Jaanis Eesti 200 kohaliku osakonna liikmed ja kutsutud külalised, et kuulata kõigepealt meie piirkonnajuhi, Viljandi vallavoliniku Anzori Barkalaja haridusteemalist ettekannet ning mõelda siis, mida kujunenud olukorras peale hakata. Ettekande sisuks oli Võru valla koolivõrgu analüüsi eeskuju, taustaks XXI sajandi oskused, mida lapsed võiks ja peaks omandama, et olla meie ajal tööturul läbilöögivõimelised. Põgusalt puudutati Põhja-Sakala valla haridusreformi, aga ka näiteks rahvusvahelisi haridusarenduse näiteid.

Kohalolijad said uut infot ja käigult sündis ka uue vaatega mõtteid. Minul tekkis eelkõige arusaamine meie peamisest probleemist: see seisneb selles, et suudame vaadata vaid praegust seisu ning analüüsida, miks see olukord on tekkinud ja mis meid lähitulevikus ees ootab, me kahjuks ei suuda. Mõnikord ongi vaja kõrvalseisja pilku, et mõista, mida saab ja on mõistlik edasi teha.