/nginx/o/2012/03/07/1001880t1hf22a.jpg)
«Oi, tere hommikust! Arvasingi, et täna tunneb meedia meie vastu eriti suurt huvi!» tervitas Paalalinna gümnaasiumi õppejuhataja Janika Kivistik ajakirjanikku ja fotograafi, kes alustasid hommikul kell kaheksa ringkäiku Viljandi koolides ja lasteaedades.
Paalalinna kooli uksed olid küll avatud, ent maja oli tavatult vaikne. «Järelikult kõik need hommikused linnas sõitjad ongi vanemad, kes lapsi kooli ja lasteaeda viivad, sest täna hommikul olid tänavad tühjad. Pööra, kuhu tahad, ei mingeid tõrkeid,» tõdes Janika Kivistik.
Tõepoolest, tavapärast tööpäevahommikust liiklussaginat linnas polnud. Ning tänaval silma hakanud ranitsaga koolijüts tekitas tõtt-öelda küsimuse: kuhu tema küll läheb? Või kust tuleb?
Õppejuhataja sõnul oli eile ja on tänagi maja lastele avatud, kedagi ära ei saadeta. «Reedeks palusime lastel teatada, kes plaanib streigipäevadel kooli tulla, sest neile tellisime ka lõunatoidu — söökla on meil samuti avatud. Enda tulekust andis teada 20 last,» rääkis Kivistik. «Õpetajad tulevad täna kella üheksaks, siis algab streigikoosolek,» lisas ta ja täpsustas, et kooli juhtkond ei streigi.
Tunniplaani Paalalinna koolis lastele neil päevadel ei olnud. Need, kel enne veerandihinde väljapanekut oli vaja tulemust parandada, said järele vastata.
Maja varahommikust vaikust lõhestas loengusaalist kõlav vile. Kas tõesti kehalise kasvatuse tund? Siiski mitte. Loenguruum oli hoopis väikseks kinosaaliks muutunud ja seal algas just järjekordne lammas Shauni seikluste jagu. Publikurohkuses see seanss just ei vaevelnud, sest vaatamas oli vaid V-b klassi poiss Kristjan Kukk.
«Ma otsustasin ikka kooli tulla. Tulen homme ka. Meie klassist kaks tüdrukut ütlesid, et tulevad ka, aga ma ei ole neid näinud. Kavatsen koolipäeva lõpuni siin olla,» rääkis poiss ja lisas, et multikaid ongi ägedam vaadata kui näiteks matemaatikatunnis olla.
Streigi asemel metsa
Viljandi maagümnaasiumi väikese maja ees kriipis kella poole üheksa paiku kojamees luuaga teed.
«Jaa, maja on lahti!» julgustas ta ajakirjanikke edasi astuma. Garderoobis rippus päris palju jopesid, kuid õpilaste hääli polnud kuskilt kuulda. Koridorides seigeldes arvasime juba, et targem on tagasi pöörata, kuid ühe klassiukse vahelt paistis valgusvihk ja oli kuulda kõnekõminat.
Seal mängisid seitse II-a klassi õpilast koos õpetaja Marika Ilisoniga äraarvamismängu, tehes nii klassikaaslasi oodates aega parajaks.
«Me sõidame täna kella kümnest Aimla looduskeskusesse,» vadistasid lapsed õhinal.
Ilisoni sõnutsi oli ta tükk aega tagasi lastele väljasõidu ja õppeprogrammi «Kes elab metsa sees?» kokku leppinud ega hakanud seda streigi tõttu ära jätma.
«Patt oleks nüüd minemata jätta! Ilm on ju ka täna hästi ilus. Nii et mina streigin täna metsas!» sõnas õpetaja naerdes.
«Kännu otsas!» lisasid jütsid kihistades.
Vanemate klasside õpilased said soovi korral päeva samuti järelevastamiseks kasutada.
Jakobsoni kooli fuajees ootas tulijaid kolm gümnaasiuminoormeest, et nende nimed kirja panna. Kella üheksaks oli kogunenud 14 nime.
«Nii on meil selge ülevaade, kui palju lapsi on kohal,» põhjendas direktor Eero Järvekülg.
Ülejäänud gümnasistid võtsid oma hoole alla algklassiõpilased, kellega koos nad lugesid ja mängisid.
«Direktor küsis gümnaasiumiõpilastelt, kes tahaksid appi tulla, ning soovijaid oli üllatavalt palju,» kiitis õppejuhataja Kaie Lõhmus. «Põhikoolilapsi tuli täna kolm, neile andsime iseseisva töö: nad meisterdavad algklassilastele õppematerjale,» täpsustas ta.
Pärast varajast lõunasööki lõppes koolipäev kell 11.
Mudilastel prii päev
Keset Männimäed asuv Mängupesa lasteaed oli hommikul kella poole üheksa ajal tühi. Lukus olid mõlemad suured uksed, mida mööda kümned lapsed hoone kahest tiivast igal tööpäeval sisse ja välja jooksevad.
Jalutuskäik ümber maja reetis siiski, et keegi hoones on, sest oli märgata inimest, kes kastis talveaias lilli, ning autosid, mis olid pargitud maja taha. Esimesest avatud uksest pääses kööki, kus käis vilgas töö. Eksinud ajakirjanik juhatati sealt lasteaia personalile mõeldud kabinettidesse, kus istus kaks lasteaiaõpetajat.
«Ühtegi last pole,» nentis üks. «Oleksime neid valmis vastu võtma küll.»
Ametlikult oli kella poole üheksa ajal laste hommikusöögiaeg, kuid kokkadel polnud kellelegi süüa valmistada. Selle asemel võtsid nad köögis ette hoopis suurpuhastuse.
Kella üheksa ajal olid ka Kantrekülas asuva Midrimaa lasteaia peauksed lukus. Ukse taga kobistavat ja sissepääsu otsivat ajakirjanikku märgati aknast kiiresti ja uks avati.
Lasteaias, kus nimekirjas on üle 200 lapse ja iga päev käib neist kohal umbes 160, oli sel päeval üheksa last. Eelregistreerimise järgi oleks neid pidanud olema 14, aga viis last jäid tulemata. Tööl olnud lasteaiaõpetaja vastas küsimusele, miks tema ei streigi: «Kõik ei saa ka streikida. Keegi peab ju kodu hoidma.»
Lasteaia juhataja Marika Kissa sõnul ei tekitanud streigiteade lapsevanemates ärevust. Lasteaia töötajad otsustasid aga, et streigipäeval nad hoonet lukku ei keera ja need lapsed, kes kohale tuuakse, võetakse vastu.
Mesimummu lasteaia territooriumil valitses vaikus. Seda nautis üks tahmane kõuts, kes trepil päikese käes peesitas ja oma käppa noolis.
Selles, et majauksed olid lukus, pole midagi erakordset, need ongi alati kinni, neid avavad kiipkaardid, mis lapsevanematel olemas on. Uksekella kõlinale vastust ei tulnud ning klaasustest sisse piiludes võis näha sedelit, mis teatas, et õpetajad osalevad toetusstreigil ja kohaletulnud lapsed võiksid koguneda muusikaklassi.
Direktor, kokk ja koristaja olid küll ametipostil, kuid lapsi ei tulnud ühtki. Täna käib seal tavapärane töö.
/nginx/o/2016/02/01/4957589t1h3593.jpg)