T, 7.02.2023

TEATRIARVUSTUS ⟩ Spioonikomöödia kõdistab järk-järgult publiku naljatunnet

Tanel Jan Palgi
, reporter
Spioonikomöödia kõdistab järk-järgult publiku naljatunnet
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tempokas lugu hargneb 1930. aastate alguses Inglismaal. Loo peategelane satub kurjategijate sihtmärgiks, kui tutvub juhuslikult kauni daamiga.
Tempokas lugu hargneb 1930. aastate alguses Inglismaal. Loo peategelane satub kurjategijate sihtmärgiks, kui tutvub juhuslikult kauni daamiga. Foto: Silver Kaljula

Ugala teatris on lavastaja Sander Pukk toonud lavale tunnustatud inglise näitleja, koomiku ja näitekirjaniku Patrick Barlow teose "39 astet" lavaversiooni, mida reklaamiti kui hoogsalt kulgevat ja karakteriterikast spioonikomöödiat ning mis laval asub revolvri avapaugust sütitatult särisema kui aastavahetuse säraküünal ja seda ajastutruult kuni viimase lasuni.

Komöödiat on väga tarvis, kuid tänapäeval on muutunud järjest keerukamaks teha nalja ilma vähemus- või ka enamusrühmade tundeid riivamata. Kergem on nalja visata püstijalakoomikutel, keda on Eestis sirgunud nagu seeni pärast vihma. Püstijalakoomik saab endale lubada irooniat, sarkasmi, ilkuvalt ärapanevaid torkeid kaasinimeste pihta ja luksust irvitada, teha süsimusta huumorit, kuni tordiga-näkku ning jalaga-tagumikku naljadeni välja – formaat võimaldab seda! Ühele meeldib puravik, teisele pilvik.

Teatril selline luksus puudub. Teatril tuleb tajuda ühiskondlikku närvi ning osata leida siis huumor, mis sobituks sellesse aega ja selle aja vaadetega inimestele. Ometigi vajab informatsiooni ja tundeid töötlev inimaju pingete lõdvestamiseks nalja ja naeru, sest draamat on ümbritsevas elus niikuinii oi-oi kui palju.

Märksõnad
Tagasi üles