Valmar Haava: õigus või kohustus, poliitkultuur võiks alustuseks aus olla

Valmar Haava, Viljandi vallavolinik (EKRE) Foto: AIVO_KALLAS

LUGESIN Sakalast Anzori Barkalaja 1. detsembril ilmunud arvamuslugu ja Mait Allase 2. detsembril ilmunud vastulauset ning mõtlesin esialgu, et mis ma ikka oma nina siia topin. Siiski ei saa ka mina vaiki olla, sest mulle on asjast jäänud teine arusaam ja mulle ei meeldi teps mitte valetamine.

Ilmselge on minu arvates see, et Viljandi vallavolikogu esimees on otsesemalt või kaudsemalt survestanud mõningaid meie vallavolinikke peatama oma volikogu liikme staatust või lausa nõudnud neilt, et nad oma kohast loobuksid, kui nad on julgenud välja öelda oma arvamust, julgevad mõelda sellest kollasest orava pildiga ringist välja või, hoidku selle eest, hoopiski ei öelda.

Mõne inimese puhul on see ka õnnestunud, aga Anzori Barkalaja puhul nii ei läinud. Nüüd jõuamegi siis selle vastiku poliitkultuurini, kus kogu aeg käib üks ärapanemine. Kuidas siis Barkalajale ära panna, kui ta polnud nõus kohast loobuma? Muidugi, laseme ta komisjonist välja visata.

Kas komisjoni esimehega ka selles küsimuses ühendust võeti, ei oska ma öelda, küll aga läks juba enne oktoobris toimunud volikogu istungit liikvele jutt, et Mait Allas on talle helistanud. Komisjoni esimees oli dokumendid 27. oktoobri volikoguks ette valmistanud. Enne volikogu istungit helistas Mait Allas ka mulle ning rääkis, et on vaja lisada punkt päevakorda ja teatud inimesed tahavad kohast volikogus loobuda. Barkalaja väljaarvamisest muidugi sõnakestki ei räägitud. Mina olin telefonis asjaga päri: no kui inimesed ise tahavad, siis miks mitte.