Ajaloolane: ülbitsemisega võivad sündmused käest minna

Ain Vislapuu Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi muuseumi teadusdirektor Ain Vislapuu, kui streigi- ja mässumeelsed enamasti vaoshoituks peetud eestlased on olnud?

Usun, et streigi- ja mässumeelsust on olnud nii palju, kui parajasti vaja on olnud. Klassikalises mõttes arvatakse Eesti streigiliikumise algust 1905. aasta sündmustest, kuid ka varem oli mõningaid meelsusavaldusi olnud. XVIII sajandist on meil ette näidata pearaharahutused, XIX sajandist paar kaikasõda, mis said alguse vihatud teotööst keeldumisest. Varem on meelsust avaldatud nii väljarändamisliikumise kui usuvahetamisega.

Siiski võib öelda, et teravast vastuseisust üritab eestlane hoiduda niikaua kui võimalik. Ja kui asi selleni läheb, on midagi väga viltu.

Streigid kandsid ja kannavad ka praegu tavaliselt poliitilist sõnumit.

Poliitiline moment sõltub alati asjaolude koosmõjust. Venemaa 1905. aasta üldstreigid olid poliitilised juba oma juurte tõttu: tsaarivalitsus oli vastanud Putilovi tehaste streigile ja sellest välja kasvanud rahumeelsele meeleavaldusele ebaadekvaatselt ning palju rahvast oli surma saanud. Hiljem ei huvitanud see enam kedagi, kas tulistamine oli aset leidnud kõrgemalt poolt tulnud käsu tõttu või mingitel segastel asjaoludel.

Kõik revolutsiooniga liitunud hakkasid üldiste demokraatlike huvide taustal oma asja ajama: mõned kriminaalset, mõned majanduslikku, mõned poliitilist, mõned rahvuslikku. Viljandi sündmustes püüdsid näiteks poesellid saada paremaid töötingimusi ja mõne ettevõtte töölised paremat palka. Aasta teisel poolel muutus lugu juba poliitiliseks. Kui poliitiliseks konflikt lõpuks läheb, sõltub suuresti sellest, kas suudetakse saavutada dialoog, ehk siis streigi juhtidest ja valitsusest. Vastastikuse ülbitsemisega võivad sündmused üldse käest ära minna.

Kui edukad Viljandimaal korraldatud streigid üldiselt on olnud? Arhiivimaterjale uurides jääb mulje, et vähemalt mingeid streikijaile soodsaid tulemusi on siiski saavutatud.

Eks siin ole tuua näiteid mõlemalt poolt. Võib-olla on see eelkõige sõltunud sellest, kui reaalne on olnud esitatud nõudmiste rahuldamine ning milline on olnud üldine majanduslik olukord.

Näiteks polnud suure tööpuuduse tingimustes lihttöölistel mõtet streikida: nad lihtsalt tehti lahti ja võeti uued. Ametiühinguliikumise tugevnedes ja seaduste arenedes laienes elementaarne kaitse ka neile. Kui rääkida töölisliikumisest üldisemalt, siis sellest on meie teadmised üsna nigelad, sest Eesti NSV aegses ajalookirjanduses on seda edasi antud moonutatud kujul.

Mida on tänapäeva streikijatel oma eelkäijate kogemustest kõrva taha panna?

Et streik on oma nõudmiste saavutamiseks üsna äärmuslik vahend, peavad sellele teele astunud püstitama reaalsed eesmärgid ja siis lõpuni minema. Muidu ei võeta neid järgmisel korral tõsiselt.