Farištamo Eller: tööstuste lobitöö on olnud tugev ja edukas

Farištamo Eller Foto: Erakogu

ME PEAME rääkima sellest, et muljed on tihti petlikud. Näiteks looduse rüüstamisel tuuakse üheks õigustuseks, et Eestis on väga palju looduskaitsealasid. Looduskaitsealade uuendamise kavasid ja arve uuri­des näeb, et neid kaitsealasid tegelikult vähendatakse. Näiteks Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala väheneb kaitse-eeskirja uuendamise tõttu 222 hektarit. Kas seda on vähe või palju? Tallinna vanalinna asum on poole väiksemal alal. Viljandi järve pindala on 160 hektarit.

Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala moodustamise ja Pärnu jõe hoiuala piiri muutmise juures on plaanis kaitse alt välja võtta kokku 19 hektarit praegust Natura ala, kuhu jäävad nahkhiirte toitumispaigad.

Aastatel 2017–2021 on Eesti kaitsealasid vähendatud 3500 hektari jagu. Võiks arvata, et ju siis ei olnud seal enam midagi kaitsta. Paberil paistavad arvud ka ilusad: 3500 hektarit on kaitse alt välja arvatud, samas kui 44 900 hektarit kaitseala on juurde loodud. Samas kiputakse arvudesse takerduma ning unustama, et ühes kohas kaitseala juurde loomine ei tohiks olla õigustuseks teises kohas see mõjuva põhjuseta kaotada. Sadramõtsas, kus oli kaitsealuse metsise püsielupaik 80 hektaril, tehti samuti raiet, üsna varsti pärast seda, kui see ala kaitse alt välja arvati.