Viljandis algas sõjahaudade lahtikaevamine

Sakala
Copy
Uueveskil algas esmaspäeval sõjahaudade lahtikaevamine.
Uueveskil algas esmaspäeval sõjahaudade lahtikaevamine. Foto: Marko Saarm

Eesti sõjamuuseumi juhtimisel algasid esmaspäeval väljakaevamised Viljandis Uueveski sõjakalmistul, kuhu on väidetavalt maetud üle 50 inimese. Mälestustahvli andmetel on esimesed sinna maetud hukatud 1905. aastal, viimane matmine oli 1951. aastal.

«Oleme jõudnud arusaamisele, et kuskil elamute juures ja asulate keskel ei peaks olema Nõukogude propaganda tekitatud matmispaiku,» rääkis Viljandi muuseumi juht Jaak Pihlak tänavu kevadel, kui nõukogude punamonumentide likvideerimine ning sõja ajal langenute ümbermatmised Eestis laiemaks teemaks tõusid.

Viljandi Uueveski niinimetatud vennaskalmistu on Pihlaku hinnangul eriti markantne näide. «Puhas Nõukogude propaganda, mis pärineb juba 1940. aasta sügisest, kui Eesti oli just okupeeritud,» sõnas ta. Selliseid sümbolkohti rajati avalikesse paikadesse väljapoole kalmistuid. «Kui leiti kuskilt mingid kondid, siis toodi need kokku 40-ndatel ja 50-ndatel ja isegi veel 60-ndatel. Lavastuslike surnuaedade loomine asulate keskele oli eriti rõve, sest sellega näidati, kuidas põlistatakse siin oma kohalolekut,» avaldas muuseumijuht arvamust.

Alad, kus väljakaevamisi tehakse, on peidetud kilega kaetud aedade taha ning kohapeal valvab korda turvafirma.
Alad, kus väljakaevamisi tehakse, on peidetud kilega kaetud aedade taha ning kohapeal valvab korda turvafirma. Foto: Marko Saarm

Viljandis Uueveskil korjati muuseumi andmetel 1940. aasta sügisel kokku väidetavalt 1905. aastal Siversi hävitussalga mahalastute ning vabadussõja ajal 1918-1919 sõjaväljakohtu otsusega hukatute, Punaarmeega koostööd teinute ja paari 1924. aasta 1. detsembri mässu osalise säilmed. Kui palju on selles tõde, saab Pihlaku sõnul teada siis, kui hauad avada. Tõenäoliselt on sinna maetud mõne punasõduri säilmed teise maailmasõja ajast ning väidetavalt ka kuus Nõukogude julgeolekutöötajat, kes langesid metsavendade käe läbi.

Pihlakus tekitas aga küsimuse, kuidas ja kust leiti üles eelmise sajandi algul hukatud. Ta kahtlustas, et tegemist pole millegi muu kui nõukoguliku blufiga. Samas on tõenäoline, et metsavendadevastases võitluses langenud on sinna tõepoolest maetud. Kõige kõrgema aukraadiga nendest on major, kes langes 6. detsembril 1951.

«Siin on elamukvartal,» nendib Pihlak. «Miks peaks selles paigas surnuaed olema? Surnud tuleks välja kaevata ja matta ilusasti Viljandi Metsakalmistule, mis on pealegi siin üsna lähedal.» 

Männimäel Huntaugu mäel ja Järveotsal asuvaid massihaudu pole plaanis hakata lahti kaevama, küll aga tulevad sealt volikogu otsusel ära viia või ümber kujundada mälestuskivi ja obelisk.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles