Küllap on igaühel lapsepõlvest mõni ebameeldiv mälestus kuskil ajusagarate vahel kraapimas nagu tüütu kivike matkasaapas. Olgu selleks siis sadistlike kalduvustega kasvataja lasteaiast või siis see jube sassis peaga poiss naabermaja teisest trepikojast, kes loopis kividega kõiki ja kõike ning sai enamasti pihta. Ei kujuta ette, et nende fotosid sooviks keegi alles hoida, päevast päeva vaadata ja proovida ümber mõtestada nende rolli lapsepõlvetraumade kujunemises.
Tellijale