Juhtkiri ⟩ Kulude kokkuhoid libedal jääl

Sakala logo Foto: Sakala

Omavalitsuste soov kulusid kokku tõmmata on praegusel ajal mõistetav ja igati tervitatav. On ju selge, et maksumaksja rahast lõputult ei jätku ning esimeses järjekorras tuleb tasuda selle eest, mille eest maksmata jätta ei saa. Loogiline on, et vaadatakse üle senised lepingud ja kohustused ning uuritakse, kas kusagilt on võimalik koomale tõmmata.

Mõistlik oleks, et kui Viljandi linnavalitsus ostab kooliõpilastele jääväljakul uisutunde, maksaks ta selle eest vähem, kui tuleb välja käia inimesel, kes ehk kord või kaks talve jooksul uisud alla paneb. Praegu see nii pole.

Edasi ei ole asjad paraku nii lihtsad. Esiteks on küll teada, et mullu maksis linn jäähallile toetust 38 347 eurot, kuid mitte seda, kui palju õpilasi ja mitu tundi uisutamas käis. Seega ei ole võimalik ka linna makstavat tavalises hinnakirjas olevaga kõrvutada. Selline anomaalia tuleb asjaolust, et õigupoolest ei maksagi linn otseselt tundide eest, vaid toetust, mis on hoonestusõiguse lepingus juba 2006. aastal kindlaks määratud.