See on plaat, kus oma annet ja ambitsioone klassika ja džässi vahel jagav ning just bigbändis omal ajal džässpianistina esimesi samme teinud Kristjan Randalu esitatav ei tundu eriti džässi ega klassikana ning olemuselt bigbändiks klassifitseeruv New Wind Jazz Orchestra ei kõla bigbändina. Ka plaadil koha leidnud kolm hitimõõtu klassikalist pala ei kõla nii, nagu harjutud ja nagu võiks ehk eeldada. Nii et lähteandmed on põnevad eriti nendele musikaalsetele elamusekaevuritele, kes otsivad uusi lähenemisnurki ja harjumatuid interpretatsioonivorme.