N, 8.12.2022

Marko Suurmägi: Kuidas poiste tüli sotsiaalmeedias hirmujutuks paisus

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Marko Suurmägi: Kuidas poiste tüli sotsiaalmeedias hirmujutuks paisus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marko Suurmägi
Marko Suurmägi Foto: Mihkel Maripuu

Selle nädala teisipäeva õhtul sai Sakala toimetus ärevust tekitava teate, nagu oleks ühes Viljandimaa koolis tehtud tulistamisähvardus. Teade tuli ajalehe vihjeliini kaudu ehk siis saatja isiku kohta mingit teavet ei olnud. Veidi aja pärast jõudis lehetegijateni teinegi samalaadne teade – teisi kanaleid pidi, aga samuti anonüümne.

Kolmapäeval tegi politsei Facebooki postituse, milles manitses inimesi, et nad ei jagaks sotsiaalmeedias anonüümselt ja kontrollimata infot, mis tekitab inimestes lihtsalt hirmu või paanikat. Segased ja täielikuks valeks osutunud jutud koolitulistamisest või õpilaste ähvardamisest olid jõudnud ka avalikku ruumi.

Mis siis juhtus?

Sakalale antud seletuste kohaselt läksid ühe kooli kaks poissi – ja jäägu selle kooli nimi siinkohal ütlemata – omavahel tülli. Oli ka omavahelist füüsilist nügimist ning ühel hetkel saatis üks teisele häälsõnumi ähvardusega, milles oli viiteid nii tapmisele kui tulirelva kasutamisele.

Info, et selline ähvardus on tehtud, levis kiirelt ning selle nädala algul istusid koolitöötajad, tülitsejad ja nende vanemad ning politseinikud suure laua ümber, et juhtunut lahendama hakata. Enne oli politsei selgeks teinud, et ähvardus oli tühipaljas sõnade pildumine ning ähvardajal polnud ka mingit nähtavat võimalust tulirelva kasutada – peres selliseid asju ei olnud.

Politseile oli üsna selge, et reaalne oht kedagi ei ähvarda. Viljandi politseijaoskonna Facebooki-postitusest võib lugeda, et poistega vesteldi ning arutleti selle üle, kuidas edaspidi samalaadseid olukordi vältida ja arusaamatusi lahendada. Poisid tunnistasid, et veebis võib suhtlus kiiresti ülekäte minna: seal on väga lihtne sõnu loopida, kuid hiljem väljaöeldu eest vastutust võtta võib kujuneda ütlemata keeruliseks. "Tublid ja asjaliku poisid leppisid omavahel kiiresti ja võtsid mehe moodi omavahel kättki suruda," seisis postituses.

Kõik oli justkui lõppenud, kui järgmisel päeval hakkas jutt ähvardamisest ja tulistamisest anonüümselt ja üsna kontrollimatult levima. Politsei pressiteenistus pidi vähemalt kahele meediaväljaandele – Sakala nende seas – selgitama, mis oli tegelikult juhtunud. Juhtumis endas uudisväärtust ei olnud, sest koolis tekib arusaamatusi alatasa ja niisuguseid ümarlaudu, kus tülitsejaid lepitada püütakse, tuleb samuti üsna tihti korraldada.

Mingil põhjusel – kas siis teadmatusest või pahatahtlikkusest – hakkas jutt pärast olukorra klaarimist aga ikkagi levima ning loomulikult pidi Sakala sellele vihjele reageerima. Politseinikud said väga hästi aru, et kui ühte lausesse pannakse Viljandi ja koolitulistamine, löövad häirekellad väga valjult. Ja eks ole ajakirjanike töö uurida ka kuulujutte, millest mõni on lausa pahatahtlikult kokku valetatud. Lihtsalt sellised valed ei jõua lugejani.

Halvem on lugu siis, kui säärased väljamõeldised jõuavad sotsiaalmeediasse. Elu on näidanud, et uskuma kiputakse kõike, mis on kirja pandud.

Nii jää ka Sakalal muud üle kui korrata Viljandi veebipolitseiniku Elerin Tetsmanni sõnu: "Sõnal on väga suur jõud, eriti tänases veebimaailmas. Pelgalt loetu põhjal on keeruline tuvastada, mis on päris ja mis tegelikkusest suuremaks puhutud. Väärinfo võib põhjustada palju hirmu ja segadust ning inimesi omavahel tülli ajada. Seetõttu tuleks sotsiaalmeedias kuuldut, nähtut ja loetut põhjalikult kaaluda, enne kui seda omakorda screenid ja sheerid."

Märksõnad
Tagasi üles