Mai Liivrand: milliseid reklaame me avalikku linnaruumi soovime?

Mai Liivrand Foto: Erakogu

ÜHEL õhtul sõitsin Viljandis autoga läbi Kantreküla. Minuga oli kaasas ka üks meestuttav, keda olin just koju viimas. Kui sõitsime Kantreküla bussipeatusest mööda, pidin häbi pärast maa alla vajuma: reklaamtahvli plakatil istus basseini ääres kolm poolalasti naisterahvast. Nende tagumik oli peaaegu paljas. Napid ujumisriided, mis seda «varjasid», ei jätnud kujutlusvõimele just kuigi palju ruumi.

Teadsin, et ka see meessoost kaassõitja nägi seda plakatit, ning meie vestlusesse tekkis piinlik vaikus. Soovisin, et me kumbki poleks seda näinud, ja alustasin ruttu vestlust muul teemal.