N, 8.12.2022

Põllumajanduse tippjuht: kui vaenlane sulgeb Suwałki koridori, siis on meil toiduga raskusi

Egon Valdaru
, reporter
Põllumajanduse tippjuht: kui vaenlane sulgeb Suwałki koridori, siis on meil toiduga raskusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Andres Oopkaup ütleb, et kui soomukijuht vaevleb näljas, ei tule sõdimisest midagi välja ning seepärast on toit strateegiline varu, millega tasub tegelda.
Andres Oopkaup ütleb, et kui soomukijuht vaevleb näljas, ei tule sõdimisest midagi välja ning seepärast on toit strateegiline varu, millega tasub tegelda. Foto: Marko Saarm

Kahe aasta eest Eesti põllumajanduse tippjuhiks valitud Andres Oopkaup leiab, et Eesti toiduga isevarustamine ei ole sugugi parimas seisus.

Tema arvates on ülekohtune loota, et põllumees hakkaks oma tegevust sättima riigi tasakaalustatud toiduvaru nimel, ning riik võiks toetuste abil suunata põllumehi tegelema nende valdkondadega, mis neile parajasti kasumlikud ei tundu.

Andres Oopkaup, kui tõenäoline on see, et Eestil eesootaval talvel toiduga muret on?

Praegu ei ole toiduvarustuses probleeme, aga väga raske on ennustada, mis maailmas veel juhtuda võib. Nord Streami torujuhtmete kallal teostati terroriakte, samamoodi võidakse saboteerida toiduvedu. Kui vaenlane sulgeb Suwałki koridori, siis on meil toiduga raskusi ning paljudest toiduainetest võib puudus tulla.

Millistest toiduainetest jutt on?

Olen töötanud statistikaametis ja tean, et Eesti on täielikult isevarustav vaid kolmes toiduainete kaubagrupis. Need on piim, teravili ja kalatooted. Kala on positiivne kaubandusbilansi mõttes, aga väga palju müüakse välisriikide sadamates maha, sest laevastik on meil üle maailma laiali.

Ülejäänud kaubagruppides sõltub meie toidujulgeolek suures osas impordist. Sinna kuuluvad sea- ja linnuliha, kõik aedviljad, juurviljad, puuviljad, munad ... See nimekiri on tegelikult väga pikk. 2021. aastal toodeti Eestis oma munavajadusest 53 protsenti, sealiha 81 protsenti ja linnuliha 61 protsenti. Muuseas, sealiha tootmine on Eestis viimaste aastatega tublisti vähenenud, seda mõjutas sigade Aafrika katk ja väga madalad hinnad sealihatootjatele.

Seega kui sealiha hind veel pikalt madal püsib, väheneb isevarustatus veel märgatavalt?

See on paraku tõsi, sealihatootjad on sellest ohust korduvalt rääkinud. Kui töötasin maaelu edendamise sihtasutuses (MES), maksti sealihatootjatele erakorralist toetust, aga ma ei usu, et see pikaajaliselt võimaldab ettevõtjatel jätkata. Toetused annavad korraks kergendust, aga see ei ole turutingimustel tootmine. Oleme sõltuvad Taani või Poola sealihast, mida soodsate hindadega Eestisse tuuakse. See omakorda surub Eesti tootja jaoks hinna alla ning pärsib ellujäämisvõimalust.

Nagu te ütlesite, on sama seis enamiku kaubagruppidega.

Nii see paraku on. See ei ole paanika õhutamine, vaid realistlik vaade, et paljud kaubagrupid on negatiivse bilansiga. Tihti küsitakse avalikkuses, miks meil on vaja piima või teravilja toota rohkem, kui ise tarbime, aga olukorras, kus kõigil hakkab toitu nappima, siis näiteks akende või killustiku vastu on seda väga keeruline vahetada, aga tõenäoliselt on võimalik vahetust teha teise toiduaine kaubagrupiga. Tuleb mõelda kas või teoreetiliselt, et kas meil on vahetuskaubana toitu, mida teised riigid oleksid valmis vahetama.

Mul on olnud ka selline mõte, et 1 kilo sealiha tootmiseks kulub 11 kilogrammi teravilja, aga kilo sealihaga on nädal või veel rohkem aega ühel inimesel keeruline ära elada. 11 kilogrammi teravilja on aga päris suur kogus ja kui sellest putru teha, elab inimene rahulikult kuu aega ära. Kui olud väga keeruliseks lähevad, siis tasub sellele mõelda.

Tõenäoliselt otsene nälg Eestit praegu siiski ei ohusta.

Nii see on, aga kindlasti muutuks impordiprobleemide korral toiduga varustatuse nomenklatuur ja peame hakkama kehvemini sööma. Häda on selles, et isegi kartulit ei kasvatata piisavalt: 2021. aastal toodeti Eestis siinsest vajadusest kartulit 59 protsenti ja köögivilja 41 protsenti.

TIPP-PÕLLUMEES

1966. aastal sündinud Andres Oopkaup on tuntud põllumajandustegelane.

  • Lõpetas 1991. aastal Eesti põllumajanduse akadeemia mehhaniseerimise erialal. Hiljem on ta õppinud Eesti Kõrgemas Kommertskoolis (EBS), Pariisi ülikoolis Prantsusmaal, San Francisco ülikoolis USA-s ja Dalhousie ülikoolis Kanadas.
  • 1994–2011 töötas Andres Oopkaup põllumajandusministeeriumis välissuhete osakonna juhataja, välissuhete asekantsleri, toidu ja kaubanduse asekantsleri ning 2004. aastast põllumajandus- ja kaubanduspoliitika asekantslerina.
  • Riigitöö kõrvalt on ta kasvatanud Harjumaal Jõelähtme vallas teravilja ja rapsi.
  • 2012. aastal valiti põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu esimeheks, 2016. aastal pälvis auliikme nimetuse ja aumärgi.
  • 2012.–2017. aastani oli statistikaameti peadirektor.
  • 2017. aastal oli Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal põhitarbeainete töörühma juht Brüsselis.
  • 2019. aastal valiti põllumeeste ühistu Kevili nõukogusse ja nõukogu esimeheks.
  • 2019. aastal valiti maaelu edendamise sihtasutuse nõukogu esimeheks, sealt lahkus tänavu.
  • 2007. aastal pälvis Valgetähe III klassi teenetemärgi ning 2018. aastal maaeluministeeriumi kuldse teenetemärgi.
Allikas: Vikipeedia

See statistika on üpris ootamatu, 30 aastat tagasi oli seis tõenäoliselt märksa tasakaalustatum.

Nii see tõesti oli, toona toodeti palju vähem teravilja ja väga paljud põllud olid kartuli, peedi, kapsa ja muu aedvilja all, need olid iga majandi tooteportfellis. Tööjõudu järjest enam napib, aga köögiviljanduses on palju käsitsitööd. Seepärast on köögiviljakasvatus asendatud teraviljakasvatusega, kus põhitöö tehakse masinatega. See on ka üks põhjus, miks kartulikasvatajaid on Eestis väheks jäänud. Oma osa on ka selles, et alles paar aastat tagasi maksti kartulikasvatajale 6–10 senti kilogrammist, seda on häbematult vähe. Kui kartulikasvataja jääb miinusesse, siis paratamatult valib ta põllule teised kultuurid.

Kuidas seda seisu parandada?

Esiteks tuleb olukorda teadvustada, siis on võimalik seda parandada, muidu korrigeerib seda turumajandus. Tihti on öeldud, et põllumehed peavad ise hakkama saama, seega teevad nad oma valikud sellest lähtudes, mis on neile majanduslikult kõige kasulikum. Loota, et põllumees hakkab oma tegevusi sättima riigi tasakaalustatud toiduvaru nimel, on ülekohtune, see on sama kui öelda õpetajatele, et Eesti rahva püsimise nimel tuleks neil lapsi ilma rahata õpetada.

Riik võiks natukene rohkem asju planeerida ja kaardistada ning toetuste abil saaks suunata põllumehi tegelema nende valdkondadega, mis parajasti kasumlikud ei tundu. Oleks mõistlik, kui toiduainetega isevarustatuse tase oleks Eestis märksa suurem. Paljudes riikides on see palju paremini paigas: Soome on kahtlemata paremini oma toodetega varustatud. Seal on palju selleks andnud asjaolu, et inimesed eelistavad osta kodumaiseid tooteid.

Mida inimene ise toidujulgeoleku tagamiseks teha saab?

Tasub varuda toitu, mis kannatab kaua hoidmist, näiteks konserve ja makarone. Igaühel võiks olla varu, millega saab kuu aega ära elada. Ma ise püüan alati ette mõelda. Samal hommikul, kui algas sõda, tellisin 10 tonni kütust, lõpuks ostsin 20 000 liitrit. Rehkendasin, et suurim kahju oleks, kui mul teravilja koristamise ajal kütust ei ole ja pean, näpp suus, vaatama, kuidas vili põldu pudeneb.

Muuseas ka kaitsetahe sõltub toidust. Olustvere tippjuhi konverentsil ütlesin juba kaks aastat tagasi, et kui on soomuk, mille juht vaevleb nälja tõttu kõhukrampides, ei tule sõdimisest midagi välja. Toit on strateegiline varu, millega tasub tegelda.

Eelmisel aastal Eestis toodetud toidu osa oma vajadusest protsentides
Eelmisel aastal Eestis toodetud toidu osa oma vajadusest protsentides Foto: Sakala
Märksõnad
Tagasi üles