Tulin hommikul Viljandi turu juurest kesklinna Lossi tänavale. Ilm oli soe nagu sel talvel enamasti — temperatuur oli nulli ringis ja õhus oli tunda juba kevadet. Täiel rinnal ma hingata aga ei saanud, sest lisaks sellele, et liiklus on mõnel tänaval üsna tihe, on osa sõidukiomanikke leidnud auto näol mõnusa koha, kus lihtsalt soojas olla.
Väikese maa peal oli tervelt seitse autot, mis seisid töötava mootoriga, juht kabiinis istumas. Üks vana valge auto, ilmselt diiselmootoriga, podises hirmsat häält tehes õues päris tühjalt, heites saastepilvi möödujate ninna. Peremees ise sõi ilmselt toas hommikust, olles auto enne sooja pannud.
Bensiin on viimasel ajal tõepoolest odavamaks läinud ja seisvalt töötav mootor ei võta teatavasti just palju kütust. Natuke tuleks aga mõelda ka keskkonnale ning kaaskodanike ja iseenda tervisele. Kui ma ei eksi, ei luba seaduski töötava mootoriga autot lõputult parkida.
Millegipärast olen märganud sellistes autodes istumas peamiselt mehi. Irvhambad on öelnud, et süüdi on naised, kes läksid poodi ja lubasid kohe tagasi tulla, aga siis end kaubalettide vahele unustasid.
Võib-olla on aga asi lihtsalt mõtlematuses. Mäletan, kuidas tegin aastaid tagasi märkuse piimapoe ees otse lapsevankri kõrval töötava mootoriga seisva auto juhile. Mees ehmatas ja vabandas ning pani mootori kohe seisma — ta ei olnud mõelnudki selle peale, et vankris olev väike inimene summutist tulevad mürgid sisse hingab.
Kui poe ukse taga tossutavale autoomanikule on lihtne nõu anda, et astugu tema ka kaupluse uksest sisse, siis natuke raskem on tundide kaupa kundesid ootava taksojuhiga. Too ei saa autost eemale minna, sest nii võib sõitjast ilma jääda.
Nõnda loebki mõni mees töötava mootoriga autos istudes läbi pakse raamatuid või lahendab ära terve hunniku ristsõnu. Õhk auto ümber on aga paksult tossu täis.