N, 8.12.2022

GALERII ⟩ "Nagu pulmad oleks" ehk Mismoodi ühisjahihooaeg põdrajahiga avatuks kuulutati

"Nagu pulmad oleks" ehk Mismoodi ühisjahihooaeg põdrajahiga avatuks kuulutati
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Heimtali jahiseltsi jahimaja ette oli laupäeva hommikul kogunenud 65 inimest. Ühisjahihooaeg alaku!
Heimtali jahiseltsi jahimaja ette oli laupäeva hommikul kogunenud 65 inimest. Ühisjahihooaeg alaku! Foto: Marko Saarm

Ühisjahihooaja alguspäev võiks jahimeeste kalendris vabalt olla punane püha: kes neist võrdleb seda uusaasta, kes pulmadega. Laupäeva hommikul Heimtali jahiseltsi maja ees seistes võis igatahes tunda tõelist elevust. Kas õhtuks mõni põder ka kätte saadi? Igatahes valmis õhtul hiigelpotis imeline maksahautis.

Laupäev. Kell on 9. Maas on pisut halla ja uduloor hajutab kõrgel taevas siravat päikest. Udust hoolimata torkab Heimtali jahiseltsi ees silma oranžide vestide ja mütside kogum. 

Koerad hauguvad ootusärevalt ja keksivad kohapeal. Mõistagi – pole ju pikalt saanud metsas jälgi ajamas käia. Jahimehed kohapeal ei keksi, ent õhus on ootusärevust: kohe-kohe on algamas hooaja esimene ajujaht.

Jahikoerad suisa huilgasid ja keksisid kohapeal. Pääseks juba metsa!
Jahikoerad suisa huilgasid ja keksisid kohapeal. Pääseks juba metsa! Foto: Marko Saarm

Et 1. oktoober, kui tohib hakata pidama aju- ja koertega jahti, juhtus tänavu olema laupäev ning ilm on jahipidamiseks nagu tellitud, on huvilisi kogunenud rekordarv – 65. Mina oma teadmistelt ja oskustelt kuidagipidi jahinaise mõõtu välja ei anna – seda on näha juba mu lühikese säärega kummikutest ja karvase kraega talvejopest – , aga huvi kogeda omal nahal, mismoodi see jahipäev välja näeb, on suur. Fotograafist kolleegile Marko Saarmile valmistab see igatahes heameelt, et tal oma hobi tööpäevaks on õnnestunud keerata. Mõistagi tuleb mul tänulik olla ka Heimtali jahiseltsi liikmetele, kes lahkesti uustulnukaid tervitavad ja endaga kaasa lubavad – ajajaid on ju metsa hõikuma ikka juurde tarvis.

Huuled punaseks ja jahile! 1. oktoober on ju siiski jahimeeste ja -naiste pidupäev.
Huuled punaseks ja jahile! 1. oktoober on ju siiski jahimeeste ja -naiste pidupäev. Foto: Marko Saarm

Minu tänuliku nentimise peale, et on ikka lahe küll selle seltskonnaga jahile pääseda, lausub Heimtali jahiseltsi esimees Madis Helve muigamisi: "Lahe on siis, kui loomi näeb. Eks õhtul ole paista."

Madis Helve jahinaisest kaasa Piret Helve utsitab mind kärmelt oranži vesti selga tõmbama. "Nimi kirja ja siin on raadiosaatja," ütleb ta mulle korvist seadet ulatades. Oma ebalevale küsimusele, mis ma sellega teen, saan vastuseks: "Et jahimeestele oluline olla – kui mõnda looma näed." No selge.

Nagu jahitraditsioonid ette näevad, avati jaht pasunapuhumisega. Seda tegi kogenud kütt Rein Arvisto.
Nagu jahitraditsioonid ette näevad, avati jaht pasunapuhumisega. Seda tegi kogenud kütt Rein Arvisto. Foto: Marko Saarm

Pisut pärast kella 9 kõlabki jahipasun.

"Head uut jahiaastat! Hakkab pihta!" tervitab kohaletulnuid Madis Helve. "Täna laseme põtru, hirvepulle, hirvevasikaid. Kui on kahe vasikaga ema, siis proovime mitte lasta," loeb ta osalejatele sõnu peale. Olgugi et kogenud jahimehed on ohutu jahipidamise reegleid kümneid, kui mitte sadu kordi kuulnud, tuletatakse neid iga jahi eel meelde.

"Ohutustehnika on oluline: keegi ei lase ajajate suunas ega kellegi eest. Kütid on seal metsa ääres, kust aju tuleb. Vaadake, et te lasete loomal üle tee minna."

Heimtali jahiseltsi esimees Madis Helve (paremal) kuulutas ühisjahihooaja alanuks ning luges kokkutulnutele sõnad peale.
Heimtali jahiseltsi esimees Madis Helve (paremal) kuulutas ühisjahihooaja alanuks ning luges kokkutulnutele sõnad peale. Foto: Marko Saarm

Nüüd siis raadiosaatja juurde. "Raadiosaatjasse tuleb öelda, kui keegi kedagi maha laseb," teatab Helve ning jätkab: "Keegi ei lähe kütiliinilt enne minema, kui jaht on läbi. Keegi ei töllerda mööda teed. Kui aju on läbi, siis relvad tühjaks."

Ja noh, see just reegel ei ole, aga jahipidamise tava küll: kes laseb põdra, see vastutab sisikonna väljavõtmise eest. "Naisküttidele mehed muidugi viisakalt õpetavad, kuidas seda teha," märgib Helve muigamisi ja lisab, et lõualuu peab igatahes jõudma jahimajja.

Ohutusreeglid üle korratud, kütid ja ajajad paigas ... On näha, et kibeletakse metsa. "Hooaja esimene jaht on selline, nagu pulmad oleks," lausub Madis Helve.

Jahinaine Triin Roostfeldt nendib samuti, et 1. oktoober on väga pidulik päev. "Püssid on puhastatud, saapad viksitud, riided pestud – tunne on selline, nagu läheks üle hulga aja teatrisse," sõnab ta ning ütleb, et ühisjahi algust peetakse hooaja kõige olulisemaks verstapostiks: seda on oodatud, selle nimel pingutatud ja nüüd nauditakse protsessi.

Just see protsess, mitte üksnes päästikule vajutamise hetk looma nähes, ongi jahipidamise võlu. Seda räägib kogu päeva vältel mitu jahimeest – neist nii mõnigi polegi tahtnud püssi selga võtta ja ajab pigem metsast loomi välja.

Traditsioonid, seltskond, värske õhk ja adrenaliin – see on jahipäeva üks osa. Teine osa on aga metsade puhastamine. Nagu mulle päeva jooksul selgeks tehakse, jahimees ei lähe metsa mõttega seal kedagi maha nottida. Põdrajahti peetakse ennekõike arvukuse reguleerimise eesmärgil, hoidmaks ära kahju metsamajandusele ja vähendamaks loomaõnnetusi maanteedel. Seejuures annavad maakondlikud jahindusnõukogud, kuhu kuuluvad lisaks jahimeestele ka riigi, metsa- ja põllumeeste katusorganisatsioonide esindajad, ette küttimismahud. Küttimissoovitused jahindusnõukogudele tulevad keskkonnaagentuuri teadlastelt.

Kui Heimtali jahimaja juures on küttidele ja ajajatele suunised kätte antud, stardib autorivi päeva esimesele ajule.

Laupäevase esimese aju kütiliin. Kes ootab põtra püssi, kes fotoaparaadiga.
Laupäevase esimese aju kütiliin. Kes ootab põtra püssi, kes fotoaparaadiga. Foto: Marko Saarm

Enam-vähem lagedale sihile jõudnud, teatab fotograaf Marko Saarm: "See on hästi hea koht – madal. Jääme siia."

Seisame kütirivis – seni, kuni silm seletab, näen veel kolme inimest. Rivi lookleb muidugi pikalt. Et hoomata, kus keegi parasjagu on, on tänapäeva jahimeestel nutitelefoni rakendused ning info operatiivseks edatamiseks, nagu juba mainitud, raadiosaatjad.

Kütiliin paigas, ajajad metsas – jaht võib alata.

Võiks ju eeldada, et jahile tulnul pulbitseb adrenaliin kohe hetkest, mil raadiosaatjast teatatakse, et jaht on alanud. Aga et ajajad hakkavad metsast hõikudes ja pasunat puhudes kütiliini poole sammuma rohkem kui kahe kilomeetri kauguselt, võib esimese tund aega lihtsalt loodust ja vaikust nautida. Vahepeal võib eemalt kuulda koera haukumist, vahepeal kostab kõrvu rähni toksimine, mõni lind siutsub ... Õnneks on ilm sügiseselt soe ja varbad kummikutes ei külmeta. Tõeline idüll.

Kerget adrenaliini on aga ikka tunda: mis nüüd saama hakkab? Jutt ju oli, et mõni põder ehk ikka selle langi metsast väljumiseks valib ja siit üle tee jookseb ... 

Ühtäkki märkan, et aina enam ronki hakkab pea kohal tiirutama. Aju jõuab lähemale. Juba ongi hõikumist kuulda. Hõigutakse numbreid – et keegi ära ei eksiks ja üksteisest liiga kaugele ei jäädaks.

Marko Saarm nendib, et selliselt distantsilt – nii kilomeetri kütiliinist – ei pruugi loom veel metsast välja tulla, sest ta ei karda inimest. "Kui aju on paarisaja meetri kaugusel, siis tuleb tähelepanelikult vaadata."

Aju jõuab üha lähemale, põnevus kasvab. Raadiosaatjast kostab, et metsas on loom, kes on küll aeglasem kui põder. Veidi aja pärast võib kuulda, et karu on hunniku maha jätnud. Aga kus on põder?

"Midagi ei olnud," lausub metsast välja jõudnud ajaja. Kui välja arvata suur hulk kukeseeni. Nojah, olekski ehk igav, kui kohe esimeses ajus loterii peavõidu saaks.

Päeva esimene ajujaht arvatakse lõppenuks ning võetakse suund tagasi jahimaja poole. Et kell oli tiksunud ennelõunasse, võetakse kerge oode. Jahimeestele kohaselt on see valmistatud konservidest.

"Nuvot, sõnasid ära, et pole põtra näinud," ütleb Madis Helve kelmikalt.

Aga ei, võikud ja kuum kohv keres, asutakse teise aju plaani pidama. "Teeme nii nagu eelmine aasta – see töötab," kõlab jahimeeste seast. "Paneme sihi kinni."

Autodele hääl sisse ja uude kohta. Seekord on omajagu vantsimist raskelt läbitaval teel.

Nüüd saan asja kaeda kütiliinist pisut kõrgemalt – istume pukis. Kell läheneb ühele, kui päeva teine aju metsas liikuma hakkab. Ja kohe läheb parajaks trilleriks, sest raadiosaatjast võib kuulda, et peagi jookseb üks põder metsast välja ja just selle kütiliini poole, kus meie pukis passime.

Kui päeva esimese aju ajal ei olnud kuulda ühtegi pauku, siis nüüd käib neid kaks. Raadiosaatjast antakse teada, et üks põder on käes. Veel üks pauk kaugustes, teinegi. "Lehm vasikaga läks üle," tuleb teade.

Et koerad on varustatud GPS-seadmega, saavad jahimehed nende liikumist telefonist jälgida. "Koer liigub järve poole ja haugub," kostab raadiosaatjast.

"Kas haugub või kilkab niisama?" küsitakse.

"Haugub. Nüüd haugub pidevalt."

Ja haugub asja eest. "Räägivad, et viieharuline pull on kahe järve vahel." 

Samal ajal kui sellele pullile jahti peetakse, vupsab jahipukist paari meetri kaugusel üks sabatutt võssa. Olgugi et see sell pole põder, vaid kits, võib minu jahilkäigu õnnestunuks arvata: loom nähtud!

Kell pool kaks päeval tuleb kinnitus, et pull ja vasikas on käes, ning tunni pärast kuulutatakse raadiosaatjast: "Korjame mehed ja põdrad kokku. Jaht lõppenud."

Saak tassitakse metsast välja ja autorivi stardib taas jahimaja poole. Seekord mitte tühjade kätega.

Saak metsast välja toodud, nüüd jahimajja tagasi.
Saak metsast välja toodud, nüüd jahimajja tagasi. Foto: Marko Saarm

Jahipidamine on jahipäeva üks ja mõistagi see kõige adrenaliinirohkem osa, ent jahijärgne melu – alles see annab täiskomplekti ja arusaamise, mis on jahilkäimise võlu. Kambavaim, muljed, küdema pandud saun, süüdatud grill, saagi jaotamine ja ... hiigelpotti maanduv värske põdramaks.

Eduka jahipäeva lõpetuseks valmis Heimtali jahimaja köögis suus sulav põdramaksahautis.
Eduka jahipäeva lõpetuseks valmis Heimtali jahimaja köögis suus sulav põdramaksahautis. Foto: Marko Saarm

"Mehed, pange muusikat!" hüütakse jahimaja köögist, kui maks letti lüüakse. "Ühest sibulast aitab või?" kõlab köögitoimkonnast. "Aitab küll, praegu on rasked ajad," vastatakse naerdes.

Kui pärast päeva esimest aju lõõpis Madis Helve, et jahiõnn sai ära sõnatud, siis pärast teist aju nendib ta, et läks ikkagi õnneks: kaks looma saadi kätte. Iseäranis head meelt valmistab talle see, et hooaja avamisele on tulnud rekordarv inimesi. "Iga aastaga tuleb neid järjest enam – ajajaid on küll rohkem kui kütte."

Helve sõnul ei pea jahist osasaamiseks üldse jahimees või -naine olema: ajajate hulgas on ikka ka sõpru ja tuttavaid. Nii ka seekord.

Heimtali jahiseltsi kuulub 54 liiget ning nende hulgas on kolm jahinaist. Üks neist on Eesti naisküttide seltsi juhatusse kuuluv Triin Roostfeldt, kes alles hiljuti vaatas tõtt karuga.

Roostfeldti sõnul läks hooaja esimene jahipäev õnneks. "Loodusele jäi ja meie saime – kõigil oli õnne. Loodus on andnud meile kaks põtra ja me peame tänulikud selle üle olema."

Jahinaine nendib, et võrreldes aastatetaguse ajaga on põtru metsas vähemaks jäänud, ent riiklikult seatud küttimisnormid kasvavad. Tema jutu järgi on normid seatud ju nii-öelda kõrgemalt, samuti survestavad maaomanikud. "Raske on tegelikult. Jahimehena ütlen, et kütime üle."

Sama ütleb Heimtali jahiseltsi esimees. Kui näiteks metssigade küttimiseks küsiti seitse-kaheksa luba, siis seatud küttimismaht on 20. "Kitsedega on näiteks 100, aga seda ei pruugi ju täis saada, kui hundid ja ilvesed nad ära söövad."

Selsamal laupäevasel jahil saab Madis Helve telefonikõne, et Heimtali kandis on kaks nuhtlushunti liikvel. Just nuhtlushunti, sest viimasel ajal on hundid seal paksu pahandust teinud: luusinud julgelt koduõuedes, hirmutanud inimesi ja murdnud ka koduloomi. "Nad ei karda inimesi. Nad on ikka väga julgeks juba läinud," tähendab Helve ning lisab, et jahimeestel on nuhtlushundi laskmiseks vaja eriluba.

Heimtali jahimaja juures grillil küpseb aga sisefilee ja potis valmib maksahautis. Jahimeestel juttu jagub. Kes on tulnud Soomest perega kohale, et esimest ühisjahti kodukandis pidada; kes on Tartust sõbrad kaasa moosinud; kes nägi metsas hundijälge; kes meenutab oma esimese jahi seiku ...

Jahimeeste näost on näha, et põdramaksahautis maitseb hästi.
Jahimeeste näost on näha, et põdramaksahautis maitseb hästi. Foto: Marko Saarm

Maks potis on valmis saanud, hõbepitsist võetakse jahiõnne puhul klõmakas ning istutakse ühiselt laua taha, et saaki nautida.

"Noh, kuidas maitseb?" uurib köögitoimkonna maksaspetsialist. Ja mina ei mõista kosta muud kui: "See on ilmselt parim, mida olen söönud."

Heimtali jahiseltsi saunamaja laes valvab hiigelkaru, kelle jahimehed sealtsamast ligidalt küttisid.
Heimtali jahiseltsi saunamaja laes valvab hiigelkaru, kelle jahimehed sealtsamast ligidalt küttisid. Foto: Marko Saarm

Jahimehi jääb ootama saun, meie asutame kodu poole. Ramsil paneelmaju nähes tajun, kui suur on see kontrast ...  Jah, see ongi jahipidamise võlu.

Eelmisel hooajal kütiti Viljandimaal üle 500 põdra

Eesti jahimeeste seltsi lehel avaldatud kokkuvõtte kohaselt kütiti eelmisel hooajal Viljandimaal 505 põtra, mida oli sadakond isendit enam kui tunamullu.

Eestis kokku kütiti 2021. aastal 5014 ja 2020. aastal 4808 põtra. Enim põtru lasti möödunud jahihooajal Pärnumaal – 628.

Jahimeeste seltsi liikme, sõraliste küttimisstatistika kokkuvõtte autori Priit Vahtramäe sõnul ei tohi sel hooajal kindlasti küttida üle juurdekasvu. "Tagamaks põdrapopulatsiooni looduslikku struktuuri, on küttimisel eriti oluline järgida soolist ja vanuselist vahekorda. Et kahjud on minimaalsed ja arvukus viidud teadlaste soovitud tasemeni 12 000 isendit, ei ole oluline, kui palju põtru kütitakse, vaid see, kui palju neid alles jääb õiges soolises ja vanuselises struktuuris," lausus ta. (Sakala)

KÜTTIMISMAHT

Tänavune põtrade küttimise maht

  • Harjumaa – 460
  • Hiiumaa – 90
  • Ida-Virumaa – 330
  • Jõgevamaa – 210
  • Järvamaa – seni veel kokkulepet pole
  • Läänemaa – 340
  • Lääne-Virumaa – 307
  • Põlvamaa – 215
  • Pärnumaa – 601
  • Raplamaa – 370
  • Saaremaa – 246
  • Tartumaa – 251
  • Valgamaa – 280
  • Viljandimaa – 505
  • Võrumaa – 246
Allikas: Eesti keskkonnaamet
Märksõnad
Tagasi üles