N, 8.12.2022

Vaba mõte ⟩ Marko Suurmägi: Rikkam elu, vähem poode. Või napib lihtsalt inimesi?

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Marko Suurmägi: Rikkam elu, vähem poode. Või napib lihtsalt inimesi?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Sel nädalal sain sõnumi: üks tööriistadega kauplev poekett teatas, et ei ole enam laupäeviti avatud. Esimene emotsioon oli väike nördimus – olen ju sinna sattunud peamiselt just laupäeviti, kui on olnud palgatööst vaba aega ja tööd saab teha koduses majapidamises. Mõne aja pärast sain aga aru, kui ebaõiglane on minu pahameel. Jah, tõenäoliselt on ka tulevikus mul just laupäeviti vaja kõige rohkem tööriistakaupluses käia, aga vähemalt 90 protsendil juhtudest saan käigu kenasti ka nädala sisse kavandada. Poodi laupäeval minema on pannud mind mu enda mugavus ja soov, et töö saaks võimalikult kähku tehtud.

See oli juba 1990. aastatel, kui me Eestis imestasime, et Saksamaal on pühapäeviti kõik poed suletud ja avatud on ainult tanklate juures olevad müügipunktid. Naersime selle üle, sest meie riigis oli ka Viljandi-suuruses linnas vähemalt kolm-neli pisipoodi, mis olid lahti 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Leiba ja viina võis osta ka kell 2 öösel, ainult et leiba osta ei tahtnud sel kellaajal küll keegi. Muu hulgas võis osta suitsu ka ühe sigareti kaupa ning eapiir oli ehk kuskil lasteaia vanema rühma vanuse lähedal.

Läks omajagu aega, et mõista: sakslaste poenappus ja ranged reeglid on nende rikkuse tunnus ning meie üliliberaalsus viitab hoopis vaesusele. Sakslaste näite varal saime aimu, et mida vähem on kauplused avatud, seda rikkam on ühiskond, sest poepidajal pole võimalik maksta töötajale sellist summat, mida puhkepäeval töötamise eest tuleb maksta. Töötajal oli seejuures võimalik vastata eitavalt, kui tööandja püüdis teda ületunde tegema meelitada.

Nüüd oleme Eestis jõudnud arusaamisele, et meil pole enam sellist tööjõudu ja sellist raha, et kõik poed saaksid seitsmel päeval nädalas töötada. Isegi mõned suured toidupoeketid räägivad lahtiolekuaja vähendamisest. Esialgu mitte küll pühapäevasest sulgemisest, aga arutelu selle üle, kas kauplus peab ikka olema avatud kella 9–22, kõlab juba päris kõvasti. Paraku ei viita see üheselt Eesti riigi rikkusele. Hoopis kurvem osa loost on inimeste ehk tööjõu nappus.

Viljandi poed said üsna suure vapustuse, kui Maksimarket Männimäel uksed avas. Paljud kauplused jäid töötajatest pooltühjaks ning ka Männimäe vastses poes kurdavad müüjad, et töötajaid on puudu.

Kell 22 on kaupluste sulgemise piir, sest sellest kellaajast alates ei tohi Eestis alkoholi müüa. See piir kaotas Eestist ööpoed. Tõenäoliselt oleksid paljud poeketi pidajad päris rõõmsad, kui riigikogust tuleks otsus, et alkoholi müügi piir viiakse kella 20 peale. Siis oleks põhjendus nii endale kui teistele, miks pood kaks tundi varem kinni panna.

Alkoholi müügi piiri koha pealt tõenäoliselt muudatusi ei tule, aga aasta pärast on nii mõnigi kauplus lühemalt avatud kui praegu. Lahtiolekuaja lühendamine vähendab vajadust töötajate järele. Võib-olla – ja lootma juba peab – annab see ka võimaluse olemasolevatel töötajatel palka tõsta.

Ettevõtja hirm on muidugi, et lühem tööaeg vähendab käivet ning kaovad eeskätt need kliendid, kes kolm minutit enne poe sulgemist müügisaali tormavad, siis alkoleti poole sööstavad ja loodavad, et pudel veel kassast läbi läheb. Aga lõpuks on see ikka puhas matemaatika, kas hilisõhtune lisakäive katab müüjatele makstava palga ja kas müüjaid üleüldse hilisõhtul poodi jagub.

Märksõnad
Tagasi üles