Vaba mõte ⟩ Marko Suurmägi: Rikkam elu, vähem poode. Või napib lihtsalt inimesi?

Sel nädalal sain sõnumi: üks tööriistadega kauplev poekett teatas, et ei ole enam laupäeviti avatud. Esimene emotsioon oli väike nördimus – olen ju sinna sattunud peamiselt just laupäeviti, kui on olnud palgatööst vaba aega ja tööd saab teha koduses majapidamises. Mõne aja pärast sain aga aru, kui ebaõiglane on minu pahameel. Jah, tõenäoliselt on ka tulevikus mul just laupäeviti vaja kõige rohkem tööriistakaupluses käia, aga vähemalt 90 protsendil juhtudest saan käigu kenasti ka nädala sisse kavandada. Poodi laupäeval minema on pannud mind mu enda mugavus ja soov, et töö saaks võimalikult kähku tehtud.

See oli juba 1990. aastatel, kui me Eestis imestasime, et Saksamaal on pühapäeviti kõik poed suletud ja avatud on ainult tanklate juures olevad müügipunktid. Naersime selle üle, sest meie riigis oli ka Viljandi-suuruses linnas vähemalt kolm-neli pisipoodi, mis olid lahti 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Leiba ja viina võis osta ka kell 2 öösel, ainult et leiba osta ei tahtnud sel kellaajal küll keegi. Muu hulgas võis osta suitsu ka ühe sigareti kaupa ning eapiir oli ehk kuskil lasteaia vanema rühma vanuse lähedal.