N, 8.12.2022

Anzori Barkalaja: kas Viljandi linna ja valla ühendamine on hea mõte?

Anzori Barkalaja
, Viljandi vallavolikogu liige (Eesti 200)
Anzori Barkalaja: kas Viljandi linna ja valla ühendamine on hea mõte?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anzori Barkalaja.
Anzori Barkalaja. Foto: Elmo Riig/Sakala

MATEMAATIKAST on ehk meeles, et üks pluss üks annab alati vastuseks kahe. Elu näitab, et regionaalhalduse puhul võib vastus olla ka kolm, aga pahatihti hoopis üks. Summa võib sõltuda paljudest teguritest ning nende unustamine või eiramine võib meid viia tulemuseni «Tahtsime parimat, aga läks nagu alati».

Pealkirjas püstitatud küsimusele, mis on ju samuti liitmis­tehe, vaataksin esmalt peale tavakodaniku pilguga.

Juba praegu on nii Viljandi linna kui valla eri piirkondade inimestel esmane huvi pigem kodutanumal sündiva vastu. Oleme ausad, näiteks Paalalinna elanikule Männimäel toimuv eriti korda ei lähe. Loomulikult kui seal ei ela just mõni sõber või sugulane, kes toob oma teemad ja probleemid grilliõhtule kaasa. Mustla kandi rahval pole sooja ega külma Leie inimeste tulevikuväljavaadetest. Üldiselt võttes on see arusaadav, kui mitte lausa normaalne. Identiteedis, see tähendab kuuluvuses ja osalustundes, Viljandi linna ja valla liitumise järel midagi ei muutuks. Tavainimese jaoks.

Kohalike «kommunaalpoliitikute» jaoks muutuksid asjad aga oluliselt. Väheneks kontrollitavate toiduahelate hulk, konkurents kasvaks. Peaks rohkem pingutama. See kõik oli juba eelmise liitmislaine ajal. Reform saigi ju võimalikuks alles siis, kui riigieelarvest eraldati kümnete miljonite kaupa «valuraha» senistest «aujärgedest» loobumise eest. Erasektoris nimetatakse seda väljaostmiseks.

Tegelik probleem peitub selles, et tehti ära ainult pool rehkendust. Konkurents loodetud kvaliteedihüpet ei toonud, samal ajal kui suurema mahuga kaasnevad nõuded juhtidele tegelikult ju suurenesid. Tagajärgi näeme kõige teravamalt Põhja-Sakala vallas, peidetud kujul ka Viljandi ja Mulgi vallas.

VILJANDI linnakodanikule on naaberomavalitsustes toimuv üsna võõras mure. Aga vaatame asjale otsa nurga alt, mida saab nimetada sõnaühendiga «avalikud teenused». Võtame ühe näite.

Esimene probleem, mis on juba otseselt puudutanud kõiki Viljandi lastega peresid, sõidab mööda lasteaedu ja üldhariduskoole. Vabu kohti pole, koolides tõsteti laste arvu piirmäära klassikomplektis. Et mõista, kuidas see mõjutab õpetajate koormust ja töö kvaliteeti, ei pea olema tuumateadlane. Aga meenutame, et surve Viljandi haridusasutustele kasvas pärast asjatundmatult planeeritud ja käpardlikult elluviidud koolivõrgureformi Põhja-Sakala vallas. Lapsevanem pole loll. Kui ta peab nii või naa sõitma tööle linna, siis ei vii ta oma lapsi sulgemisohus koolist mitte Suure-Jaani, vaid Viljandisse. Fiktiivse sissekirjutuse saamine on enamasti käkitegu.

Viimasel paaril aastal on eelnevast tingitud põhjustel märgata juba uut suundumust, kus Viljandi lapsevanemad viivad oma lapsi linnaümbruse vallakoolidesse. Põhjus on lihtne ja arusaadav: väikeste koolide väikestes klassides on toetava tähelepanu mõju laste arengule suurem, sest neile pühendatakse rohkem aega. Eriti oluline on see mõningase erivajaduse puhul, mis õige suhtumise korral ei süvene. Koolijuhtidele on siin kergenduse koht – linnakoolides väheneb õpilaste rohkuse surve, vallakoolides hajub kooli sulgemise äikesepilv pea kohalt.

Pealtnäha on ju kõigil asjaosalistel kasu sees, lisaks saab Viljandi vald oma eelarvesse linnalaste koolitamise eest raha. Kui ainult poleks üht esialgu märkamatut «aga». Arvestuse pidamine omade ja «võõraste» vahel ning arvelduste liigutamine neelavad tasustatavaid töötunde. Nii linnal kui vallal kulub igale ühikule natuke aega ja raha, kogu eelarveaasta peale koguneb aga niimoodi märgatav hulk ressursse. Ühise omavalitsuse puhul jääks see raiskamata, kas pole?

TULETAN meelde, et oleme vaadelnud ainult ühte avalikku teenust ja sedagi põgusalt. Killustatud «vürstiriikide» puhul on raiskumineku kohti loomulikult rohkem. Inimesi ei saa ju sunnismaiseks teha, me ei ela enam Liivi orduriigis. Rahatarkus jõuab järjest suurema hulga peredeni ning nende omakasupüüdlikult nutikad lahendused toovad välja avaliku sektori võimukandjate nõrkuse (või nõtruse, kui soovite) ühise vara kasutamisel.

Ere näide on planeeritav Viljandi vallamaja – muuseas mitte maakonnakeskuseks olevas linnas, vaid kohe selle külje all Viiratsis. Palk silmas annab tunda isegi siis, kui pigistame selle kinni ehitise projekteerimis- ja renoveerimiskulude suhtes. Hilisemad ülalpidamiskulud, samuti valla lõunapiirkondadest pärit elanike isiklikud ja valla enese paratamatud transpordikulud annavad pikapeale kokku summa, millega saaks rahastada mõnda päriselt vajalikku ettevõtmist.

OTSTARBEKUS ei piirdu vaid kokkuhoiu ning olemasoleva raha kasulikuma suunamisega. Suuremate omavalitsuste peamine jõuõlg on suurem ja terviklikum tulubaas. Seesama raha, mis meist igaühe teenitavast tulust maha arvatakse. Asjatundlikes kätes on võimalik ette võtta suuremaid ja mõjukamaid projekte kui väikese eelarvega omavalitsuses, puhtalt ressursside kriitilise massi ja mastaabiefekti tõttu. Ideaalis saaksid kõik kodanikud kasu.

Ei saa mööda vaadata ka sellest, et suurema kasutajate hulgaga tellija mõju erasektorist sisseostetava teenuse osutajale on suurem. Võtame jällegi haridusvaldkonna, kui sellega juba alustasime. Paljude lastevanemate vererõhu tõstmiseks piisab, kui nimetada märksõnu «e-kool» või «Stuudium». Huvitav on ehk teada, et neid teenuseid pakutakse ja arendatakse eri omavalitsustes erinevalt. Tartus on võimalusi rohkem kui mõneski väikeses omavalitsuses. Raha võim!

Piisavalt suure ning seetõttu mõjukama omavalitsuse asjatundlik töö võib taas elule äratada lausa vahepeal varjusurma vajunud e-tiigri. Mõtleme kõigi nende ehitusregistrite ja muude riiklike teenusplatvormide peale, mis meid üksikisikutena õpetavad avastama uusi huvitavaid vandesõnu. Omavalitsejateks pürgivatele inimestele avaneb konkreetne ja hästi mõõdetav ühiskondlik tellimus: seista hea selle eest, et riigi ametkonnad pakuksid elanikele igati kvaliteetset teenust.

ÜLAL KIRJELDATUD kasupunktide toimimise eeldus on asjatundlikkus. Pelk konkurentsi tekitamine ei too automaatselt kaasa olemasolevate juhtide asjatundlikkuse suurenemist. Paratamatult on vaja välist jõuõlga. Volikogu liikmetele kehtivad esindusdemokraatia tingimused ning töö volikogus käib «tellija materjalist». Sellegipoolest oleksid täiesti omal kohal juhtidele, kaasa arvatud vallajuhtidele ja linnapeadele, seatavad tasemenõuded. Juhtimispädevus on ühtviisi vajalik ju nii era- kui avalikus sektoris.

Teine asjatundlikkuse tunnusjoon on väiksemates piirkondades toimuvaga kursis olemine ning hoiakuline vastutus nende elanike ees. Põhimõtteliselt on see üks väheseid võimalusi hoida ära ääremaastuvate piirkondade vaeslapse rolli sattumisest. Sama loogika oli muuseas põhiseaduse algses mõttes, kuid hilisemate muude seadustega kärbiti see välja, nagu on osutanud Jüri Adams 21. septembril Sakala veergudelgi ilmunud arvamusloos. Temasuguse kaliibriga inimesed juba tühje sõnu ei tee. Mis kehvasti, see uuesti! Kevadistel riigikogu valimistel tasub seda silmas pidada.

Seega on vastus pealkirjas olevale küsimusele – jah! On vaid paar «aga», mille lahendamine kuulub pigem riigikogu pädevusse ja mis on juba uus teema järelemõtlemiseks.

Märksõnad
Tagasi üles