N, 8.12.2022

Helir-Valdor Seeder: ka lihtsameelsus on julgeolekurisk

Helir-Valdor Seeder
, Isamaa esimees
Helir-Valdor Seeder: ka lihtsameelsus on julgeolekurisk
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Helir-Valdor Seeder
Helir-Valdor Seeder Foto: Eero Vabamägi

BALTI riikidel oli aastakümneid õigus, kui nad hoiatasid maailma avalikkust Vene-ohu eest. See ei olnud lihtsalt russofoobia, vaid reaalsus, mis põrkas vastu läänemaailma naiivsust ja lihtsameelset majanduskasu saamise soovi. Kahjuks on ka Eesti poliitikute hulgas lubamatult palju naiivsust suhtumises Venemaa-ohtu ning see oht ei jää ainult Venemaa piiridesse, vaid asub ka Eesti sees. See on julgeolekurisk ja selle teadvustamisest algab Eesti julgeoleku loomine.

Lühinägelikule, Eesti julgeolekuhuvisid mittearvestavale, ebapraktilisele ja majanduslikult kahjulikule (ka energiajulgeolekut silmas pidades) Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise rumalale tuhinale olen aastakümneid vastu seisnud. Juba 2005. aastal hääletasin piirilepingu ratifitseerimise vastu. Kümmekond aastat tagasi kirjutasin, et uue piirilepinguga põlistatakse olukord, et Narvas elektri tootmine sõltub Venemaa tahtest. Kui Narva jõe tammi lüüsid asuvad Vene poolel ning Venemaa saab ühepoolselt alandada veetaset ja lõpetada täielikult elektri tootmise Narvas, siis on see Eesti energiajulgeoleku risk. Lisaks on palju teisi lahendamata probleeme, mis tulenevad ebapraktilisest piirijoonest. Ükski normaalne riik ei sõlmiks lepingut tingimusel, et tootmine jääb ühele, aga reguleerimine teisele poole piiri.

Selle aasta juulis, peaaegu 30 aastat pärast piiriläbirääkimiste avapauku täiendas rahandusminister valitsuse arutelu tulemusena Eesti Energia omaniku ootusi selliselt, et tootmisvõimekus tuleb tagada sõltumata veetasemest Narva jões või veehoidlas. Selleks on vaja eriplaani, mille elluviimine maksab kümneid miljoneid eurosid. Elektritootmise toimepidevuse riskianalüüsis hinnatakse, et jahutusvee puudumise risk võib tähendada katastroofilisi tagajärgi. Lõpuks ometi hakatakse teadvustama kahjuliku piirilepingu praktilisi mõjusid!

Lisaks eelnevale, pärast isamaalise valitsuse kukutamist 2014. aastal kõrvaldas Reformierakonna ja sotside valitsus mõne nädalaga piirilepingu ratifitseerimisdokumentidest ka viited Tartu rahulepingule ja Eesti riigi õiguslikule järjepidevusele. Lihtsameelne arvamus, et sellised järeleandmised piiri­lepingus annavad Eestile mingisugusegi julgeolekugarantii, vohab endiselt Eesti poliitikute ja diplomaatide peas.

SAMA MURE on meie pehme keelepoliitikaga, mida oleme praktiseerinud 30 aastat ja mille üheks tagajärjeks on vilets lõimumispoliitika. Ainult positiivne motiveerimine ilma riikliku poliitika kehtestamiseta ja tugeva järelevalveta ei vii meid soovitud tulemuseni.

Samasse ritta peame asetama Vene riigi kodanike valimisõiguse kohalikel valimistel. See ei ole venelaste tagakiusamine, kui Isamaa on algatanud eelnõu Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmiseks, nagu pahatahtlikud konkurendid meile ette heidavad. Me peame eristama Eesti kodanikest venelasi, kellel on kõik kodanikuõigused koos valimisõigusega, Vene riigi kodanikest, kes esindavad Vene riiki Eestis. Vene riik peab genotsiidisõda ning võtta sellise agressorriigi kodanikelt ära valimisõigus, mida ei ole neil ka Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal ja paljudes teistes riikides, on igati proportsionaalne nagu ka viisade väljastamise piiramine. Sellise otsuse tegemine tuleneb rahvusvahelisest õigusest ja peab olema suveräänse Eesti riigi poliitiline valik.

Eelnõu menetluse käigus saame sisse viia muudatuse, mis võimaldab paindlikult ja erinevalt kohelda kolmandate riikide kodanikke, andes valimisõiguse ainult nende riikide kodanikele, kellega Eesti riik sõlmib vastava kahepoolse lepingu ja kes järgivad rahvusvahelist õigust ja inimõigusi.

Eesti Päevalehe juhtkiri 20. septembrist, sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased ning teised haugimäluga «rahvavalgustajad» süüdistavad Isamaad valimiseelses Vene kaardi mängutoomises. See on vale, mille levitajad ei lase ennast faktidest segada. See kaart on meil kogu aeg mängus, kui rahvuslikku ja eestimeelset poliitikat Vene kaardiks nimetada. Ükski Isamaa algatus, millele kritiseerijad viitavad, pole algatatud pool aastat enne valimisi. Eestikeelsele haridusele üleminek oli Isamaa valimislubadus juba 2019. aasta riigikogu valimistel ja jäi ellu viimata Keskerakonna vastuseisu tõttu meie ühises valitsuses. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaaliga, mis valmis juba 2017. aastal, on Isamaa tegelenud aastaid ja sinna kõrvale lihtsalt ei sobi lagunevad okupatsiooni ülistavad monumendid. Mõrtsukatele pühendatud Narva tänavanimede muutmiseks algatasid Isamaa liikmed riigikogus eelnõu juba 2020. aasta kevadel. Ka Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse piiramise eelnõu algatas Isamaa kohe pärast Venemaa agressioonisõja laienemist.

Isamaa on viinud ja viib tasakaalukalt, aga järjekindlalt ellu rahvusriigi poliitikat, vältides naiivsust ja valimiseelset populismi. Meie poliitilistel konkurentidel ja ajakirjanikel võiks olla vähemalt nii palju vastutustunnet, et vältida lausvalet.

LÕPETUSEKS. Isamaa esitatud eelnõu ei ole eesmärk, vaid vahend. Aprillis algatatud eelnõul ei olnud riigikogu enamuse toetust. Nüüd tundub see olevat. Poliitika on keerulisem, kui esialgu näib. Mentaalne muudatus on toimunud ja nüüd saame vajadusel algatada ka põhiseaduse muudatuse, lootes, et Isamaa ettepanekut toetavad endiselt Reformierakond ja EKRE. Põhiseadust ei kavatse keegi rikkuda, vajadusel oleme valmis seda muutma. Samm-sammult liigume eesmärgile lähemale ja suurendame Eesti julgeolekut. Eesti kodakondsus ja valimisõigus kõikidele siin elavatele inimestele pole inimõigused, vaid privileeg, millega kaasnevad lojaalsus, vastutus ja kohustused, ning see peab olema Eesti riigi hoolikalt kaalutud poliitiline valik. See on Eesti riigi ja julgeoleku vundament.

Karavan on pikk, aga loodan, et ka Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid ei jää rongist maha ning mõistavad teema tõsidust, mõtlevad ümber ja tulevad algatusega kaasa.

Märksõnad
Tagasi üles