Mälestuste tuhksuhkruga ülepuistatud tippspordifilm

«Kalev» on tõsielulistel sündmustel põhinev spordidraama, mille eest väärib aplausi kogu filmitrupp ja sellega koos ka casting’u korraldanud asjatundjad. Foto: Kaader filmist

Ühe Lõuna-Eesti suurema rajooni keskmise suurusega külanõukogu keskuse spordihall. Üheksakümnendad on just alanud. Radiaatoritelt tuprub õhku tuhmilt lõhnavat tolmu. Kraabitud lakkpõrandal tümpsuvad kummitallaga tennised ja ketsid, dresscode on puuvillased spordipüksid ja higilaikudega särk. On argipäeva õhtu ja alevi naakmannid on kogunenud kossu mängima. Nii, nagu nad teevad seda igal õhtul.

«Mina olen Kuusmaa!» teatab üks.

«Ei, mina. Sa alles eile olid Kuusmaa!» vaidleb teine.

«Siis ma olen Sokk. Kes Pehka on?» küsib esimene.

«Mina! Ma olin eile Nagel,» sekkub kolmas.

«Ei, sa ei saa Pehka olla, sa ei viska kolmese joone pealt korvini väljagi,» põlastab teine.

«Mina tõin täna palli ja mina olen täna Pehka,» sõnab kolmas enesele kindlaks jäädes ning pigistab lipendavate naharibadega päevinäinud korvpalli kõvemini kaenla alla. «Sina võid Drell olla.»