Viljandi kutsub linnarahvast arengukava pihta tuld andma

Jaak Sulg Foto: Elmo Riig / Sakala

Igal aastal on Viljandi arengukava kõpitsetud just nii palju, et see enam-vähem ajakohane tunduks. Seda tehakse ka tänavu, kuid paralleelselt tahab linnavõim kokku panna uue, muutunud oludele vastava tulevikudokumendi ja kutsub rahvast selles kaasa lööma.

Arengukava koostamiseks on loodud peatöörühm ning mitu teemagruppi, kuhu kuuluvad nii spetsialistid kui kõigi volikogu poliitiliste jõudude esindajad.

Peatöörühma juht Jaak Sulg loodab, et uus plaan annab selge pildi, kuhu ja kuidas meil on vaja jõuda, kuid ta on pragmaatikuna valmis sellekski, et linnakodanikud selle nii-öelda alla tulistavad.

Jaak Sulg, Viljandil on arengukava olnud tublisti üle kümne aasta ja seda on järjest täiendatud. Miks on päris uut vaja?

Arengukava kirjutades fikseeritakse esmalt praegune olukord ja tehakse selgeks, mis on linna plussid, mis miinused. Kehtiva arengukava alus on paika pandud umbes kümme aastat tagasi ega ole enam aktuaalne.

Peame hindama, kuhu oleme jõudnud ja kas oleme saavutanud eelmises arengukavas kirjapandu.

Kui situatsioon on määratletud, saab teha juba uued kavad. See, mida kunagi arvasime kehtivat, ei ole nüüd enam üldse mõistlik ja vastupidi: toonane utoopia on praegu reaalsus.

Teine asi on see, et arengukava teevad inimesed, kellel on oma mõtted ja ettepanekud. Neid tuleks regulaarselt ära kuulata ja kirja panna. Praegu on nii, et teeme kampaania korras suure töö ära ja siis on vaikus, igal aastal võtame ette ainult iluparandusi. See pole päris õige.

Kehtivat Viljandi arengukava lugedes meenus mulle kümmekond aastat tagasi kirjutatud lugu Võhma arengukavast, täpsemalt sealsest plaanist rajada golfiväljak. See furoori tekitanud idee ei ole küll teoks saanud, aga teisest küljest oli see väga konkreetne. Viljandi arengukavast võib enamasti leida üldsõnalisi sihte: loome eeldused selleks ja teiseks, arendame ja parandame... Ei saa öelda, et midagi ei tehta, aga kui hästi tehakse, seda ei saa kuidagi mõõta.

Arengukavas võib olla ka üksikuid väga eredaid eesmärke, olgu siis rippraudtee üle Viljandi järve või golfiväljak, kuid eeskätt on see visioondokument.

Arengukava teine osa on  tegevuskava. Seal on kirjas linnavõimu, ettevõtjate või kellegi teise tegevused, mis põhinevad neil visioonidel.

Värske seadus kohustab omavalitsusi koostama tegevuskavale finantsperspektiivi ehk leidma plaanidele rahalise katte. Kõik, mis arengukavas on, ei pruugi realiseeruda. Aga tegevuskava, mis arengukava eesmärke arvestab, on juba reaaldokument.

Näiteks kui panna arengukavasse loosung, et Viljandi peab olema edukas siseturismilinn,  vaatame esmalt, mis seisus selles osas oleme: kultuuriturism on tugev, aga meelelahutusturismi osa on nõrk. Seega läheb arengukavasse kirja, et vaja on arendada meelelahutusturismi.

Mis me selleks tegema peame? Ehitame näiteks veekeskuse, lossimägedesse ekstreemkeskuse ja rippraudtee üle Viljandi järve — mida iganes. Need on juba tegevused ja tegevustele peab järele kirjutama ka selle, kust raha tuleb. Samuti tuleb ära näidata, et sa suudad loodut valmimise järel hallata.

Mainisite, et ainult linn pole see, kes peab arengukavas seatud eesmärke täitma, vaid ka näiteks ettevõtted. Kui hästi on koostöö seni läinud? Kas linna partnerid, kellele on arengukavas lootusi pandud, on neid täitnud?

Kohustavaid tingimusi seal linna partneritele ei ole ja võib öelda, et eelmine arengukava oli ka väga linnakeskne. Nüüd ütlevad paljud inimesed nii volikogus kui mujal üsna kõva häälega, et me ei saa olla üksiküritaja keset maakonda ja haldusterritoriaalsed piirid on ainult näilised. Tegelikud tõmbekeskused on teised ja inimesed liiguvad hoopis omamoodi. Samuti on omavalitsused leidnud, et mingisuguseid asju võiks teha koos suurema grupiga.

Maavalitsus on lubanud, et aitab hea meelega arengukava koostamisele kaasa, nii et saaksime haridust, kultuuri ja teisi teemasid käsitleda maakonnaüleselt. Näiteks Ugala ei ole linna ega riigi asutus, vaid eelkõige maakonna teater.

Mis puutub ettevõtjatesse, võiks mõelda rohkem kas või sellele, et Viljandi arengukavas oleksid kirjas parajasti valitseva olukorra füüsilised parameetrid. Siis oskaksid lisanduvad firmad hinnata, kui tihe meie turg on.

Näiteks Tartu kirjutas selle valdkonna arengukavasse üsna põhjalikult sisse.

Nii ei peaks ettevõtjad tegema salaja äriluuret, vaid saaksid avalikult infot, kas meil on liiga vähe saadaval kodu- või rõivakaupu. Sektorisse, kus on üleküllus, pole ju mõtet midagi juurde tuua, pigem pakkuda sinna, kus on defitsiit.

Millistele valdkondadele arengukava keskendub?

Seni pöörati peatähelepanu pehmele poolele. Mina kui loomult majanduse poole kalduv inimene tahaksin väga, et tasakaaluks käsitletaks rohkem linna taristut. Ma ei alaväärista üldse pehmet poolt — see on see, mida teenindama peame —, aga oluline on ka see, millega me teenindame.

Praegu laiendame kultuurimaja, ent selle ülalpidamine hakkab maksma ma ei tea mitusada tuhat eurot. Mille arvelt me seda teeme? Kui ehitad korraliku asutuse, aga jätad ta rahaliselt virelema, on investeeritu maha visatud.

Kui palju on linnakodanikel võimalik arengukava koostamises kaasa rääkida?

Tavaliselt on see käinud linnavolikogu liikmete kaudu, kuid seekord võiks teema saada laiema kandepinna. Tahame anda arengukava projekti inimestele tutvumiseks, et seda korrigeerida, kui tuleb mõistlik ettepanek. Kui dokument tehakse kuskil kabinetisoppides valmis ja volikogu selle ära kinnitab, ei tekigi diskussiooni.

Hiljuti pidasime peatöörühmaga nõu ja leppisime kokku, et kaks kuud on teemarühmade kooskäimise aeg. Seejärel peavad nad oma mõtted kirja panema. Ilmselt saame suhteliselt suure vikerkaare igasuguseid ideid aiaaugust veekeskuse rajamiseni ja siis tuleb need selekteerida: mis on oluline, mis ebaoluline, mis visiooniline, mis tegevuskavva sobiv.

Kuidas linlastega suhtlemine välja hakkab nägema?

Tavaliselt on nii, et kui on mingi tekst, hakkab inimesel ka oma mõte tööle. Küsides niisama tühja, ei pruugi midagi vastuseks tulla. Seepärast paneme tooriku kokku ja anname rahvale kommenteerida.

Loodan, et arengukava projekti ei võeta valmis dokumendina ja ka koostajad kannatavad ära, kui see alla tulistatakse. See on samuti väärt oskus — taluda kriitikat.

Suve hakul on plaanis teha konverents, millel tutvustataks lühidalt arengukava postulaate, osaleks publik ja tekiks väitlus. Seejärel hakkavad tööle kirjutajad, kes panevad kõik mõtted mõistlikusse eesti keelde.

Kui kõik aia taha läheb, küllap siis tuleb volikogu kokku ja otsustab, et korrigeerib edaspidigi senist arengukava. Aga vähemalt nii palju peab muutuma, et finantsperspektiiv ja tegevuskava läheksid kokku.

Kui aus olla, siis 2012. aasta eelarve on investeeringute jagu defitsiidis. Seega on Viljandi  investeerimisvõime null ja kui riigi poolt ei tule mingit muudatust, näiteks omavalitsustele laekuva tulumaksu­protsendi kasvu, aktsiisimaksudest rahastamist või korrektiivi tasandusfondist, saame igapäevaste asjadega enam-vähem hakkama, aga millekski uueks raha ei ole.

Kas on üldse mõtet arengukava teha, kui rahakott areneda ei luba?

Igal juhul. Kui vaatame tulevikku finantsperspektiivi silmas pidades, saame õigemini valida, kas näiteks spordihoone vana osa tuleks konserveerida ja sulgeda või renoveerida ja kasutusse anda. Mõni asi võib ka maamunalt kaduda.

Teiseks võib linn, kui tal natuke puudu jääb, küsida elanike käest suuremat omaosalust. Me ei pääse enam spordihoonesse treenima sümboolse tasu eest, vaid maksame kulupõhist hinda.

Aga seda on nii poliitiliselt kui majanduslikult kaunis keeruline teha, sest mugavusteenuste hindu väga palju tõstes suureneks inimeste äraminek veelgi. Kui lapsevanemad peaksid maksma oma taskust kogu lasteaedade ülalpidamise, oleks meil vabu lasteaiakohti jalaga segada, aga kui palju noori Viljandis elaks, seda ma küll ei tea.

Arengukava koostatakse aastani 2020. Mis on selleks aastaks Viljandis teisiti?

Peatöörühm on võtnud seisukoha, et me üldist visiooni välja ei käi, vaid see koostatakse hiljem teemarühmade töö põhjal. Juba see, et Viljandi on aastal 2020 sama suur linn ja maakonnakeskus, on väga ambitsioonikas eesmärk.