Kert Varik. Moto-Mekast Karksi-Nuiast maailma tippu

Kert Varik Foto: Kristi Markov

Esmaspäeva hilisõhtul täitus Tallinna lennujaamas saabuvate lendude saal ootusäreva seltskonnaga. Kui uksed avanesid, võeti skandeerides ja juubeldades vastu meie värske sangar Kert Varik, kel kaelas hõbemedal – Eesti motoajaloo suurim saavutus.

«Vastuvõtt lennujaamas oli äge – üllatavalt palju rahvast oli,» õhkab hõbedase motomehe naine Daire Gorjatško. «Kui koju sõitsime, siis ka Karksi-Nuia keskväljakul oota­sid meid inimesed. Keset ööd – ei olnudki magama läinud. Tuletõrjeauto oli tervituseks pannud kõik oma võimalused käiku: sireenid ja ... Koju olid naabrid aiapostidele jätnud pakid. Ja siis kõik need toetavad kõned enne võistlust ja õnnitlused pärast võistlust. Neid ikka tuli! Armas, kui läheb niimoodi teistele korda, ja see on hästi oluline.»

Ja miks ei peakski minema, on ju Kert Variku ja tema soomlasest korvimehe Lari Kunnase möödunud nädalavahetusel Saksamaal Rudersbergis külgkorviga mootorrataste krossi maailmameistrivõistluste viimasel etapil vormistatud teine koht meie motokrossi ajaloo parim tulemus. Seni oli see olnud Are Kauriti ja Jürgen Jaki 2004. aastal võidetud kolmas koht.

«Selle nimel on ikka meeletult tööd tehtud. Kert on pidanud väga palju valikuid tegema oma elu ja pere arvelt. Ja kui miski ei ole lihtsalt kätte kukkunud, siis seda väärtuslikum see on, seda magusam on töövõit,» räägib Daire Gorjatško. «Tiimi kardinatagust elu tihtipeale ei näe, just seda raskemat poolt ja seda pahupoolt. Aga just tänu nendele raskematele aegadele on eriti uhke tunne selle medali üle. On ikka hea öelda, et ta ei andnud alla.»

Sihikindlus, enesekindlus, tahtejõud, kangekaelsus – need jooned iseloomustavad Kert Varikut tema elukaaslase sõnul. «Ta on väga nõudlik oma meeskonna suhtes ja see võis olla ka üks asi, mis tekitas teiste seas pingeid. Ta nõudis, et kõik oleks tipp-topp, joone pealt. Aga seda nõuda oli kindlasti vajalik. Ja tema jäärapäisus on ka pigem kaasa aidanud. On vähe inimesi, keda ta kuulab. Tal on oma asi peas ja nii on ja nii ta teeb.»

Samas on Varikus ka teine pool – hoolivus, lahkus, suurepärane suhtlemisoskus ja väga hea huumorisoon. «Tal on kogu aeg see keep smiling ees, et kõik on justkui väga hästi,» kõneleb Daire Gorjatško. «Tal on head vastused, head naljad, aga eks ta kodus ikka kurda vahel mingeid muresid. Kuulan ära, aga üldjuhul leiab ta ise neile vastused.»

Olgugi et tollel hõbedasel maailmameistrivõistluste hooajal kallutas Kert Variku juhitava tsikli korvis Lari Kunnas, on mõtteline koht seal ka tema elukaaslasel, kes on kogu tema karjääri vältel talle raja kõrval kaasa elanud.

Jookseb juba 21. aasta krossi- ja kooselu ning nagu Daire Gorjatško ütleb, ongi ta nende aastate jooksul vist rohkem olnud raja ääres kui kodus. «Vahel oli tunne, et muud ei olegi. Korralik elukool,» nendib ta naerdes ning meenutab bussis veedetud päevi, millest said nädalad, kui mitte kuud. Ka lapsed Herman ja Hanna-Loore on olnud sellesse seiklusse kaasatud. «Kerdile meeldib väga, kui tal on pere kaasas. Kui lapsed suuremaks said, võttis ta ikka ühe neist laagrisse kaasa – seal tuleb ju muidu suur koduigatsus peale.»

Daire Gorjatškol on mehe karjääris olnud kahtlemata oluline roll. «Ta on ju aastaid mõelnud, kas ta jaksab ja kas ta tahab jätkata. Ma ei ole seda loobumise mõtet heaks kiitnud või siis … välja näidanud. Pigem öelnud: «Äkki ikka proovid veel. Palun sõida,» räägib ta ning lisab: «Ma ei oleks teda survestanud, kui ma ei usuks, et ta jõuab maailma kolme parima hulka. Temas oli see potentsiaal.»

Olgugi et hõbemedalit võetakse kahte pidi – kas võidetud hõbeda või kaotatud kullana –, pole Daire Gorjatško sõnul Kert Variku puhul oleksid asjakohased. «See on võidetud hõbe – absoluutselt! Ma olen täiesti kindel, et Kert tunneb seda ise ka ega mõtle, mis võinuks olla teisiti. Tuli see, mis tulema pidi, ja me oleme selle üle väga õnnelikud. Kuuest etapist olid nad neli korda poodiumil ja ühe etapi nad ka võitsid.»

Too etapivõit kodurajal Langel oligi Gorjatško sõnul üks Variku karjääri eredamaid hetki. «See oli võimas ja hästi oluline. Pingelangus pärast mitut aastat. MM-i eelmised Eesti etapid olid ju läinud kehvasti. Alalõpmata oli mingi tehniline jama, aga tahaks ju ikka kodupubliku ees ka taset näidata.»

Oma esimestel krossivõistlustel üle 20 aasta tagasi käivitas nüüdne maailma teise koha mees stardipuu taga mootori oma isa Vene-aegsel Uralil, korvis sugulane Erkki Kõiv ja seljas Tanel Leoki vana krossisärk, mille nad olid saanud Erkki Kõivu koduaia õunte vastu.

Nagu meenutab isa Kalju Varik, kelle tuules Kert Varik motospordini jõudis – isa lõpetas veteraniklassis, poeg alustas tema tehnikaga hobiklassis –, oli poja esimene krossivõistlus 2001. aastal Raplamaal Kuimetsas. «Uraliga, jah. Nii ta oli. Mäletan küll, jah.»

Kui poja esimest võistlust mäletab isa hästi, siis vestlust, milles poeg oleks öelnud, et tahab hakata krossi sõitma, ta mäletada ei saa, sest seda ei olnud. «Ta ei rääkinudki sellest. Ta hakkas sõitma ilma ütlemata. Läksime koos proovima ja nii oligi.»

Naljaga pooleks tõdeb isa, et lihtsam oleks olnud, kui poeg oleks toona läinud ujumistrenni või hakanud malet mängima. «Lihtsam nii temal kui ka kõigil teistel. Siis ei oleks ju varustust nii palju vaja. Lihtsalt ujumispüksid või siis malemängu asjad, mis kestavad kaua. Nüüd on mitu mootorit aastas vaja vahetada, uus tsikkel vaja osta ja need maksavad ikka nii palju, et see on tunda kohe. Õnneks on häid aitajaid olnud.»

Kalju Varik tunnistab, et esimesel võistlusel raja ääres seistes ei osanud ta muidugi aimata, et seal sõidab tulevane maailmameistrivõistluste hõbe. «Mõtlesin, et ta sõidab niisama natuke oma lõbuks. Aga nüüd ... see on vägev!»

Sõidetud ja võidetud on selle kahe kümnendi jooksul palju, pärast ihaldatud tiitlivõistluste medali kaelasaamist on Kert Varik aga mitu korda maininud, et maailmameistrivõistluste sarjas sõitmise ta sellega lõpetas.

«Pean seda õigeks, et ta tahab MM-ide sõitmise lõpetada, see on tõesti paslik aeg,» lausub elukaaslane Daire Gorjatško. «Eesmärk oli medal – ta sai selle. Aga tal näpud sügelevad ilmselt mootori järele, nii et ei tea, mis ees ­ootab.» Mõte krossi­meluta elust tundub Gorjatškole veel harjumatu ning oma sõnul jääb ta taga igatsema meeskonda, kellest on kujunenud äge sõpruskond, võistlusi, võite, pinget ... «Uskumatu, et mul pole tulnud peale tunnet, et «Oh, jumal tänatud, et see trall läbi on!». Ma olen ikkagi väga tänulik, et sain selle koos temaga kaasa teha.»

Et külgvankriga tsiklil on kimajaid kaks, kuulub pool hõbemedalist Kert Variku korvimehele Lari Kunnasele. «See medal on väga oluline. Üle kümne aasta on selle nimel tööd tehtud ning nüüd sai see tasutud,» ütleb too.

Tõdemuse peale, et see medal on tähtis nii Eestile kui Soomele, lausub soomlane pisut üllatuslikult, et võrreldes Eestiga pole see tema koduriigis kõlapinda saanud. «See ei ole Soomes nii suur asi. Mulle meeldib palju rohkem Eestis see kajastus – meedia on rohkem huvitatud. Soomes ei ole midagi ja ilmselt ei tule ka. Soomes on jäähoki.»

Variku ratta korvis on Kunnas sõitnud 2020. aasta hooajast, niisiis hõbeda võitsid nad oma kolmandal ühisel hooajal. «Medalit tahtsime me alati ja tegime kokkuleppe, et võtame selle. Aga aastas ei olnud kindel.»

Kunnas kannab Variku karjääris veel üht tähtsat rolli: just temaga vormistas Varik oma nimele kümnenda Eesti meistri tiitli. Ja see kümnes Eesti meistrivõistluste võit oli magus – nii kaudses kui otseses mõttes.

«Ma ütlesin küll, et ei tea, kas ma julgen …» meenutab Kunnas ja puhkeb naerma. «See oli lõbus!»

Nimelt ei lõpetanud Lari Kunnasele antud vahukooretort sugugi seal, kus oleks pidanud: ühtäkki maandus see intervjuud andva päevasangari näos. «Üks tema hea sõber ka veel järgmine päev helistas, et see oli tõesti lõbus ja et keegi teine ei julge Kerdile niimoodi teha.»

Lari Kunnas iseloomustab Kert Varikut kui tarka ja stabiilset sõitjat. «Ta ei võta ülemääraseid riske ja on väga usaldusväärne. Temaga sõites ei pea kartma, et tal tuleb äkki idee «Teen nüüd nii. Vaatame, mis saab». Selle kolme aasta jooksul oleme ehk ühe või kaks korda kukkunud,» räägib ta ning mainib enda hiljutist väikest apsakat: «Nüüd MM-il kukkusin küll ise korvist välja.»

Inimesena on Kert Varik Lari Kunnase sõnul tõeliselt lõbus. «Ta on lõbus, hooliv ja ... kuidas seda nüüd öelda ... soome keeles on see sõna tuuliviiri (tuulelipp – toimetus) ...» räägib ta, pidades selle sõnaga silmas, et Variku mõtted vahetuvad sama kiirelt kui tuulesuund.

Lari Kunnase sõnul oskab väga hea huumorimeelega Kert Varik ikka ka tõsine olla. «Teatud moel,» lisab ta. «Ta on samasugune kui mina: kui me räägime millestki tõsisest, siis peab vahepeal ikka mingi nalja vahele viskama.»

Kunnas nendib, et nüüd, mil maailma tiitlivõistluste medal käes, võib temagi selles sarjas sõitmise lõpetada ja Soomes sõitmisele keskenduda. Seejuures loodab ta, et Varik jätkab Eestis sõitmist. «Ma usun ja loodan, et ta jätkab. Võtab mõne noorema mehe küüti ja õpetab teda.»

Aga kõigepealt võiksid nad Kunnase sõnul mõnda aega ka lihtsalt puhata, näiteks rannas kokteili juua. Või siis on Kert Varikul nüüd aega oma viieaastasele pojale koju krossiraja ehitamiseks kopamees organiseerida?

«Miskit ta seal põristab hoovis oma väikese raja peal – temas on mingisugune pisik sees. Ta on selle sees elanud ja juba beebina võistlustel kaasas käinud,» räägib Daire Gorjatško. «Mootoriga masinad on kodus olemas, aga praegu ootab asi kopamehe taga. Rada on vaja ümber ehitada ja suuremat külgkorvi on tarvis ...»

Ehk kordub kunagi sama muster nagu paarkümmend aastat tagasi: isa lõpetab karjääri ja poeg võtab asja üle ... «Herman ise ütleb küll, et ta hakkab krossisõitjaks,» ütleb ema naerdes.

TAUST

• Sünnipäev 26. märtsil, praegu 38-aastane.
• Alustas motokrossiga 16-17-aastastelt isa Kalju Variku juhendamisel. Peale isa oli mentor ka 2004. aasta maailmameistrivõistluste pronks Are Kaurit.
• Kümnekordne Eesti meister.
• Võitnud moto- ja talimotokrossis kuuel korral Eesti karika.
• Kahekordne Balti meister (2009 ja 2014).
• Rahvuste krossi hõbe Eesti koondisega (2019).
• Maailmameistrivõistluste sarjas alustas 2015. aastal. Sel hooajal võitis koos Lari Kunnasega hõbemedali.
• Koos elukaaslase Daire Gorjatškoga kasvatavad kümneaastast tütart Hanna-Looret ja viieaastast poega Hermanit.

Allikas: Sakala