OLEN KOOLIS töötanud 40 aastat ja pole üldjoontes oma ameti valikut kahetsenud, sest olen suutnud end maksma panna. Kui 1972. aastal alustasin, oli kool hakanud oma palgejooni muutma: algas mulle täiesti mõistetamatu murrujoonega hindamine.
Narrikübaraga õpetaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolist on saanud ajapikku midagi saapaparandustöökoja taolist. Kurtsin seda algajana oma endisele õpetajale Alma Ilisonile, kes on jäänud Mõisaküla rahvale senini õpetaja võrdkujuks. Tema soovitas mul teha oma tööd ja suhtuda asjatundmatutesse nõuannetesse nii, et mind hakatakse arvestama. Olengi nii teinud ja vee peal püsinud.
Mul on olnud palju haruldasi õpilasi ja mäletamisväärseid hetki, kuid ammu enam ei soovita ma kellelgi õpetajaks hakata. Vahel ütlen endale klassist tulles, et see töö on mõttetu.
On uskumatult keeruline metoodiliselt läbi mõelda, kuidas tundi teha, et sellest oleks maksimaalselt kasu — et kõik kaasa töötaksid ja midagi omandaksid. Aja jooksul on olnud ka täiesti aia taha läinud tunde, ehkki olin püüdnud kõike hästi teha. Kutseoskused tulevad aastatega ja visalt, nende kõrval kogub õpetaja endasse iga tund ja iga päev pingeid ning viib need koju kaasa.
Kodus algab teine tööpäev, tasuta heategevus. Tööd ootavad parandamist ja järgmine päev tahab läbimõtlemist. Õpetaja on kogu aeg oma ameti ikkes.
Töömaht ja vaimne pinge on koormavad ning nende eest peaks saama nii palju palka, et jõuaks osta näiteks raamatuid, mis selles ametis on vajalikud. Õpetaja ei peaks seisma allahinnatud toidu leti ees ega valima ihukatteid kasutatud riiete poest. Paraku see nii on, vaadakem õpetajate toas terase pilguga ringi.
ÕPETAJAAMETIST, mida aastakümneid tagasi peeti auväärseks, on tehtud ühiskonna narri amet. Hariduselu korraldavate juhendite autorid ei tea pedagoogikast eriti palju, vähemalt mitte seda, et kool peab õppimise kaudu kasvatama lastes teadmishimu, töökust ja kohusetunnet.
Toon näitena hindamisjuhendi, mille põhjal õpilane saab hindeks kolme, kui teab õppematerjalist 50 protsenti. Seejuures on talle jäetud veel hinde parandamise võimalus, mis kasvatab lohakust ja pealiskaudsust. Sellise narrimängu juures saadab kool välja näilise väärtusega lõpetanuid.
Loomulikult tunneb õpetaja end süüdi. Individuaalne töö andekatega ning tunniväline olümpiaadideks ja muudeks võistlusteks valmistumine pälvivad tänu üksnes siis, kui nende varal on saavutatud üleriigilist edu. Sellise töö eest raha oodata pole õpetajatele kunagi pähe tulnud, nad on teinud seda alati missioonitundest.
Õpetajaamet on ühiskonnas raskemaid, sest koolis on kogu ühiskonna läbilõige, ehkki esialgu lapsekingades. Kõrvuti on need, kellest saavad teadlased, need, kes õpivad vilkalt tegema esimesi samme karjääriredelil, ning need, kellest saab ühiskonna nuhtlus. Sellest tulenevad peaaegu ületamatud kasvatusprobleemid, nagu koolivägivald, tunnidistsipliini rikkumine, põhjuseta puudumine ja spikerdamine.
Närvikulu on tohutu. Energia, mis peaks minema õpetamisele, kulub halbade lastega jagelemisele. Õpetaja peab koolis toime tulema sellega, millega osa vanemaid kodus hakkama ei saa. On tüütu tundi anda, kui on vaja kogu aeg kasvatamatut lobasuud korrale kutsuda.
Imelik on ka see, et spikerdamisest on saanud rahvuslik traditsioon. Suur osa õpilasi pole kooli tulnud teadmisi omandama, vaid seltsielu elama, ning selle all kannatavad õpetajad ja korralikud õpilased.
Kooli jäänud pedagoogid on enamjaolt üle 40 aasta vanad. Noori lisandub harva, sest igaühe õlad ei suuda seda koormat kanda, liiatigi kui palk on alla keskmise.
Praegu saab noor õpetaja 608 eurot kuus. Seda on vähe: ta peab alles rajama oma kodu ja hakkama kasvatama lapsi. Noori mehi enam ei tulegi, sest nemad tahavad peret ülal pidada. On selge, et 10-20 aasta pärast on kool õpetajatest tühi.
MIDA AEG edasi, seda naeruväärsemaks on muutunud ka tasandid, mis peaksid õpetajaid aitama. 2010. aastal tehti uus õppekava, kuid õpikuid pole. Nüüd paneb materjali kokku õpetaja ise: otsib varasematest õpikutest ja internetist, loeb juurde ning aina koostab ja koostab. Mida arvata ministeeriumi kompetentsusest, kui sealt öeldakse, et õpetab õpetaja, mitte õpik?
Muuseas, ministeeriumis puudub ametkond, mis koostaks ja annaks välja õpikuid. See on jäetud omavahel võistlevate, ärimaailma seaduste järgi toimivate kirjastuste pärusmaaks. Nõnda tulebki uusi õpikuid kaootiliselt ja need on nii kallid, et koolidel napib raha neidki väheseid välja osta.
Streik on sündinud väljakannatamatust ja haledast olukorrast. Õpetaja on kõrghariduse ja laia silmaringiga. Ta on kogukonna intelligent ning seda tuleks hinnata.
Peale selle eeldab õpetajaamet sobivat natuuri: igaüks ei sobi pedagoogiks ega suuda koolis püsima jääda. Olen aastate jooksul näinud kolleege ust tagantkätt kinni löövat, et leida vähem vaimset pinget nõudev töö, mille eest makstakse rohkem.
Õpetajate kannatus on otsa saanud. Inflatsioon on vähendanud reaalpalka viiendiku võrra ning nad ei suuda võtta endale lisatööd, et toime tulla.
Kui keegi arvab, et õpetajatel ei sobiks streikida, siis ta eksib. Kui keegi toob streigist loobumise põhjenduseks, et mõne ameti esindajad on veel raskemas olukorras, siis ainus lahendus on ka neil endi õiguste eest välja astuda. On tagurpidi tarkus arvata, nagu läheks kellelgi kuskil paremaks, kui õpetajad ei streigi.
VAHEL TUNDUB mulle, et see kõik on kestnud liiga kaua: õpetaja on nüristunud ja oma intellektuaalses leppida püüdmises endale narrikübara pähe tõmmanud. Abi pole ju kuskilt loota.
Maad võtab üldine pedagoogiline ebakompetentsus. Enamik kõrgemaid haridusjuhte ja haridusreformi elluviijaid pole üldhariduskoolis õpetanud ega oska arvata, kuidas ja kui raskelt valmivad teadmiste viljad. Õpetajaid ei võeta omavalitsuste tasandist alates kuskil kuulda: seal ei maksa kaine mõistus, vaid koalitsiooni tahe.
Valitsev ringkaitse on teinud õpetajatest vaat et tölplased. Tundub, et osa on oma rahakotti vaadates ka ise seda uskuma hakanud. Praeguses ärevas olukorras loobub mõni streikimast, sest ei taha kaotada tööseisakupäevade raha. Õpetaja oskab raha lugeda ja truualamlik olla, kui ülemus nõuab.
Kaks aastat tagasi loobusid Viljandi õpetajad linnakassa toetuseks vabatahtlikult viie päeva palgast. Rahast oli muidugi kahju, aga käsku tuleb täita.
Praeguse streigi põhieesmärk on panna õpetajad oma positsiooni mõistma. Neil on vaja aru saada, missuguse pedagoogilise ebakompetentsuse ringis nad visklevad sellepärast, et kõrgemad haridusinstantsid ei suuda nende tööd hinnata. Õpetajad kasutavad oma kodanikuõigust, õigusi kandikul kätte ei kanta.