N, 8.12.2022

RAAMATUARVUSTUS ⟩ "Eranuhke ei armasta keegi". Kõik on justkui oma kohal, aga mängu ilust jääb kõvasti puudu

Triin Loide
, Sakala arvamustoimetaja
"Eranuhke ei armasta keegi". Kõik on justkui oma kohal, aga mängu ilust jääb kõvasti puudu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Humoristina tuntud Gert Kiiler sai valmis oma ilukirjandusliku debüütromaani, kriminulli «Eranuhke ei armasta keegi».
Humoristina tuntud Gert Kiiler sai valmis oma ilukirjandusliku debüütromaani, kriminulli «Eranuhke ei armasta keegi». Foto: Marko Saarm

Gert Kiileri debüütromaan «Eranuhke ei armasta keegi» pani raamatu-, Viljandi-, krimka- ja ehk ka ulmefännidel kõrvad liikuma ilmselt juba enne avaldamist. Lubatakse ju nii peategelane kui lugeja viia karmide meeste, saatuslike naiste, stiilsete autode ja luksusliku elu pöörisesse ning jääb mulje, et seda vürtsitab paras annus ulmet, sest tegevus toimub 1961. aasta Eestis, mis pole Nõukogude Liidu osa, ning Viljandist on saanud pisike paheline Las Vegas.

Eesti on raamatus tõesti vaba ja vallatu ning eriti on seda hasartmängulitsentsi saanud Viljandi. Omal ajal laia maailma rändama läinud ja aastaid Ühendriikides elanud Paul Johanson on oma nime mugandanud Paul Johnsoniks ning otsustanud kodulinna naasta, sest väljamaine elu on end ammendanud. Ja muidugi on otsusesse segatud traagilised minevikusündmused, nagu sellise žanri puhul üsna kohustuslik.

Eradetektiivina tegutsema hakata otsustanud Johnson on hädavaevu jõudnud kabineti sisustada ja pole veel õieti sekretärigi palgata suutnud, kui kabineti uksest tungib sisse erutunud ja närviline mees. «Mu sõber on tapetud!» teatab ta ning Johnsoni ülesandeks saab iseenesest mõista mõrva lahendamine.

Märksõnad
Tagasi üles