Produtsent Kristian Taska: kultuuriettevõtluses saan ühendada loomingulise ande ja äritalendi

Copy
Kristian Taska armastab ajalugu ja sestap paelub teda minevikku vaatavate filmide tootmine.
Kristian Taska armastab ajalugu ja sestap paelub teda minevikku vaatavate filmide tootmine. Foto: Urmas Luik (Pärnu Postimees)

Filmiprodutsent Kristian Taska tähendab Pärnu Rannapargi puudevilus Ammende villa aia taga jalutades sirgel seljal, et on esteet: armastab kaunist ja ajaloolist arhitektuuri. Kui temalt uurida, kust see pisik on saadud, meenutab ta nahakunstnikust vanaisa, kes alati vanale ja käelisele ilule rõhus. Just lembus eelmiste sajandite vastu on üks neist headest kiiksudest, mis meelitavad Taskat tootma ajaloolisi filme.

Filmimehe, eelkõige tema tootmisettevõtte portfelli kuulub mitu tunnustatud ja kirjandusloost inspireeritud linateost, nagu “Nimed marmortahvlil”, “1944”, “Talve”, “Eesti matus” ning üks uuemaid ja suurimaid Eesti mängufilmiseeriaid “Apteeker Melchior”. 

Nüüd on produtsendil endalgi suvepealinnas arhitektuuripärli mõõtu maja. Pole võimatu, et sellest saab peagi tema päriskodu ning ühes Taskaga kolib Pärnusse ka Taska Filmi peakontor. 

Teil on suvesooja nautimiseks Itaalias saja-aastane oliivitalu vananäolise, kuid uhke häärberiga. Mõni ütleks, et sellise paradiisikoduga ei heidaks enam Eestile pilkugi, ometi ostsite hiljuti suvepealinna maja … On Pärnul siis Itaalia kõrval šanssi? 

Varem oli meil suvila Vääna-Jõesuus, aga kuna ta oli ainult selline suvekeskne paik ja oleme tihti Itaalias, siis mõtlesime, et oleks tore, kui oleks midagi niisugust, mis oleks aasta ringi elamiseks. Et saaks Tallinna korterist välja.

Vaatasime (Kristian ja tema naine Veronica, J. R.) Haapsallu, vaatasime Pärnusse, mõtlesime ka Elva peale. Lihtsalt vaatasime, mis on turul. Ja oli üks selline must palkidest nõiamaja, mida tegelikult vaatasin Pärnus juba 15 aastat tagasi. Ka siis oli ta müügis, aga selleks ajaks olin just Haapsallu kodu muretsenud. Ja nüüd oli ta uuesti saadaval. Mõtlesin: vist saatuse märk.

See on selline rahvusromantiline Kalevipoja palkmaja ja olin meeldivalt üllatunud, kui tuli välja, et arhitekt Jaak Huimerinnal on ka täielikult säilinud joonistused sellest, kuidas Karl Burman selle ajalooliselt ehitas. Ja tegelikult ei olegi nõiamaja, pigem ikka printsessi maja. Ja see on tore, et sain oma väikse panuse anda ühe maja kordategemisse linnapildis. 

Kas võib juhtuda, et kolite päriselt siia?

Nüüd ongi tekkinud tunne, et kui

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles